Väljas – rongiakna taga – vuhisevad mööda kollased väljad, rohelised heinamaad ja pruunid põllud, puust kirikud, tuulikud, majad justkui täringud maastikule pillutatud. Rongis sees klopib kokk šnitslit, sellal kui mina pirukaid kahvli otsa suskan. Berliin-Varssavi ekspress sõidab tubli viis ja pool tundi. On esimene päev.
Ma ei taha kuhugi kiirelt jõuda, ma tahan reisida. 1800 kilomeetrit Berliinist Tartusse. Kuus rongi, viis päeva, neli riigipiiri jja üks ajavöönd.
Kell on 17:30, Warszawa Centralna, sovetiglämm keset kõrghooneid. Lühike jalutuskäik. Jaamalähedane hotell. Järgmisel hommikul kell 7:30 taas perroonil number kaks.
Kupees norskab üks mees pärani suuga. Istun akna alla, minu vastas pakivad isa ja tütar oma hommikueine lahti. Saulė on seitsmeaastane, ta käis vanavanemate juures Varssavis, sõidab nüüd tagasi koju Vilniusesse, jutustab ta
Kuue tunni kestel moodustab meie kupee omamoodi väikese rongipere. Enne norsanud mees ulatab salvrätte, kui Saulė isal sõrmed munakollasega kokku saavad, tõlgime üksteisele valjuhääldist kostuvaid teadaandeid. Poola ja inglise keeles, käte ja jalgade abil.
Nöörsirgelt kulgeb raudtee läbi metsa. Białystok, Suwałki, Trakiškės. Kõrvalrööbastel sõidab rong militaarsõidukitega: laskealusega maastikumasinad, kaubikud, väikesed soomukid. Nende peale on kirjutatud Ukrania.
Et Putin võiks NATO testimiseks Baltikumi ära lõigata siin, kõige kitsamas kohas – see stsenaarium oli mind juba nädalaid varem pannud kõrvu kikitama. Kohas, Poola ja Leedu piirid kohtuvad, eraldavad Valgevenet ja Venemaale kuuluvat Kaliningradi eksklaavi vaid 100 kilomeetrit.
Sammu sõites veereme me läbi pildiraamatulikult kauni künkliku maastiku. „Lund sajab!“, ütleb Saulė ja näitab aknast välja. Tema isa põrnitseb vaikides maastikku.
Mockavas saab tee otsa, tuleb ümber istuda. Jämedad piisad rabisevad vastu mu kapuutsi. 15 minutit ootame eikuskil. Ette sõidab Leedu rong. Uus rongipersonal, uuem ehitusaasta, uus rööpmelaius. Kui Poola rong sõidab 1435 millimeetri laiusel raudteel, on Leedus kasutusel Vene rööpmelaius, 1520 millimeetrit.
Akna taga on lumemütsiline kevadine loodus. Kell 17:34, minuti pealt täpselt, jõuab rong Vilniusesse. Teen üheks päevaks reisipausi. Vanalinn, loss, turuhoone, minu esimene kord Leedus. Mulle meeldib.
Järgmine hommik. Veidi enne kuut varahommikul olen taas jaamas. Rong on üpris tühi, ühendus Riiga on uhiuus. Jõeorgudes lasub tihe udu, ühe puu all on näha kahte metskitse. Tärigukujulised majad, vabrikud, põllud, nelja tunni jooksul on vähe peatusi. SMS „Tere tulemast Lätti!“ meenutab mulle piiri olemasolu.
Nii lihtne pidi varasemalt olema kogu teekond, kui 1862 avati Peterburi-Varssavi rongiliin, mis ühendas Berliini, Varssavit, Grodnot Valgevenes – siin vahetati rööpmelaiuse tõttu rongi – Vilniuse ja Riiaga.
Minu Riiga jõudes on keskpäev. Kulgen läbi vanalinna, turuhallid on neli korda suuremad kui Vilniuses, endised tsepeliinihallid.
Edasi, üha edasi.
Rong, mis mind järgmisel hommikul kuni piirini viib, on jääkülm. Kuna puuduvad eraldi pagasivahed, manööverdan oma reisikoti istmete vahele – see on põhjus, miks kotipileti eest kaks eurot tuleb maksta, teen järelduse. Ühetooniline rappumine teeb mu uniseks. Peatume iga posti juures.
Bussisõit Riiast Tartusse kestab ligi viis tundi. Bussid sõidavad peatusteta. Valgas tuleb mul väljuda. Siin on Läti rongi lõpp-peatus. Eesti rong läheb kolmveerand tunni pärast. „Tere tulemast!“ seisab jaamahoonel suurte tähtedega. Tere tulemast Eestisse.
Ohtratest peatustest hoolimata on rongisõit – ühes ümberistumisega – 30 minutit lühem kui bussisõit. Kui vaid keegi ometi klapitaks sõiduplaane. Veedan ooteaega praekartuli ja -kala ning kohviga.
Kell 17:29 algab reisi viimane etapp. On viies päev, kuues rong, nüüd jõuan ma pärale. Kõik läheb libedalt, peaaegu igav on pärast kõiki neid reisipäevi. Rong on täpne, wifi kiire, inimesed sõbralikud.
Ja siis olengi ma kohal, jaamahoone ukse kohal seisab „Tartu“. Inimesed voogavad rongi, ma sikutan oma koti puust varikatuse alla. Olengi kohal.
Saksa keelest tõlkinud Reet Bender.