Johannes Gutenberg käis vaktsineerimas

Kõige meelsamini veedab boss aega raamatupoe ees. Tema lemmikkohaks on tumesinine juba kaunikesti ära kraabitud tugitool, millel lebab roheline padi. Karmen Otu teeb Johannes Gutenbergile pai. Ühtegi üritust polevat olnud lihtsam organiseerida kui Johannese kümnendat sünnipäeva. Johannes on Aparaaditehase vanim asukas – „meie boss ja kogukonnamänekas“, ütleb Karmen. Karmen on Johannese kolleeg, tegeledes Aparaaditehase turundusega. Parim viis inimestega jutu peale saamiseks on küsida: „Kas te Johannes Gutenbergi teate?“ ütleb Karmen ja naerab, nii et lokid värisevad.  

Aparaaditehase salaboss on nimelt must-valge isakass.

Loe edasi “Johannes Gutenberg käis vaktsineerimas”

Linnakirjutaja kohtub linnakirjanikuga

„Millega õigupoolest tegeleb linnakirjanik?“ Vaatan Maarja Pärtnale otsa. Tavaliselt tuleb mul endal sellele küsimusele vastust otsida. Lõpuks ometi saan nüüd ise selle küsimuse esitada. Minu enda vastused pendeldavad inimestega kohtumiste, Tartu avastamise ja lugemisõhtute korraldamise vahel, et  suubuda oma elamuste dokumenteerimisse blogivormis. Olen alati otsimas lugusid. Aga Maarja?

Maarja ei jää vastust pikalt otsima. Tartu on kirjanduslinn, räägib ta, osa loomelinnade võrgustikust, mis on üks UNECSO projekte. Selle liikmed on näiteks Heidelberg, Bremen Vilnius ja Odessa, Barcelona, Bagdad ja Beirut. Parasjagu olla Tartus kirjanik Reykjavikist, räägib Maarja, kes tegeleb külaliskirjanike vastuvõtmisega, kaaskorraldab kirjandusfestivale ja koordineerib kõiki võrgustikuga seotud üritusi sel aastal Tartus.  

Loe edasi “Linnakirjutaja kohtub linnakirjanikuga”

Lilly ja kunst

Paneb ikka ja jälle imestama, kui ruttu me uute asjadega harjume. Pean silmas ennekõike igapäevaseid asju. Mu elukoha kääksuv uks, mu igapäevane teekond üle Toomemäe, trepist üles, trepist alla, lõõskav päike. Ehk on asi põhjapoolses asukohas, aga 25 soojakraadi tunduvad Eestis kuidagi soojematena kui Berliinis.

Kuradisild, Inglisild, Suudlevad tudengid. Viltune maja.

Ja viltune maja on tõepoolest hullupööra viltu. Kui Raekoja platsi poolt vaadata, on see 5,8% vasakule viltu. See on peaaegu kaks kraadi rohkem viltu kui Pisa torn! Siiski ei torka see, kui oled sealt juba oma korda kolm mööda kõndinud, enam üldse silma. See lihtsalt on viltu. Põhjus on muide sama, mis Pisa torni puhul: soine ja pehme pinnas. Tartu viltune maja ehitati 1793, pool sellest toetub vanale linnamüürile, teine pool vaiadele. Ja näha on, et need ei paikne soises pinnases ühtviisi ühetasaselt.

Loe edasi “Lilly ja kunst”

Lemmikleib

Kõige tähtsam on hoida tainas elus. Seepärast kühveldab Marko Sooru esimese asjana 200 grammi kleepjaspruuni tainast plastkarpi. „Starter,“ ütleb Marko karbis lödiseva olluse kohta, paneb kaane peale ja pistab karbi külmkappi. Juuretis on elus ja nii kehastab iga päev jupike tainast uue taina, uue leiva algmaterjali.

Mu ees ujub ülejäänud tainas hõbedaläikelises vannis. 200 grammi startertainast, millele on lisatud vett ja jahu, juba eile õhtust saadik. Olen Toome kohviku küpsetuskojas. Väliselt täiesti silmatorkamatu kohvik asub Toomemäe nõlva all. Seest avaneb vaade tenniseväljakutele.

„Kõik koostisained tuleb kokku segada, valada tainas vormidesse, lasta sel kuni kaks tundi kerkida ja siis küpsetada,“ teeb Marko kokkuvõtte sellest, mis mind ees ootab. Marko juhib kohvikut, ta on lõpetanud metsanduse, kuid vahetas õpitud eriala paari aasta järel gastronoomiakooli vastu, saades küpsetamise ja praadimise spetsialistiks. Täna viib ta minuga läbi leivaküpsetamise kiirkursuse.

Loe edasi “Lemmikleib”

Maailma rajus

Enne sõda olin ma: naerunägu.

Nüüd olen ma: kurb emotikon.

Kaks tahvlit, kaks lausealgust, nende all sedelid, mida igaüks võib täiendada sellega, mida ta just parasjagu tunneb. Keegi on kirjutanud: „Enne sõda töötasin ma pangas.“ Ja selle kõrval seisab: „Mul ei ole praegu tööd, ma muretsen oma perekonna pärast Kiievis, mul on hirm.“

Järsku muutub kultuuripealinna moto brutaalselt tõeliseks. Arts of Survival. Ellujäämise kunstid.

Loe edasi “Maailma rajus”

Kirjad seinal

Mida korrus edasi, seda kitsamaks trepp läheb, puitastmed kriuksuvad üha enam. Kui siis näen enda kõrval seinast välja ulatumas tumedat ja massiivset, umbes käsivarrejämedust prussi, tean, et see kuulutab päralejõudmist. Minu ees oleva ukse taga on Tartu Ülikooli peahoone pööning. Uks lahti, uks kinni, hämarus, katust kandvad sarikapalgid, laudadest rada, veel üks uks. Selle taga ruum. Kaks pisikest akent, voodi, laud, tool, nurgas kemps. Ruum on parasjagu nii suur, et seal mahub edasi-tagasi kõndima.

Seinad on täis joonistatud ja kirjutatud. Näiteks on seal saksakeelne kiri: Ein Fehler ist im Schöpfungsplan, dass man im Schlaf nicht trinken kann [Üht viga peidab endas loomislugugi, et unes juua ei saa mitte sugugi]

Loe edasi “Kirjad seinal”

Kuidas ma proovisin eesti keelt õppida

„Mina, sina, tema,“ ütleb mu õpetaja Britt ja liigutab sinna juurde oma käsi – enda poole, endast eemale, kõrvale. See peaks aitama mul isikulised asesõnad ich, du, er/sie/es eesti keeles kergemini meelde jätta. Ja see töötab. Aga õigupoolest kasutavad kõik lühivorme: ma, sa, ta.

Tund jätkub: meie, teie, nemand – wir, ihr, sie. Kui Teie kirjutatakse suure tähega, tähendab see Sie – ka eesti keeles on olemas viisakusvorm.

Meie Tartu, lugesin ma hiljuti Linnamuuseumi plakatilt. Wir Tartu? „Sel juhul tähendab see meie hoopis unser,“ seletab Britt.

Sestsaadik, kui ma olen Tartus, proovin ma õppida natuke eesti keelt. Sest minu arvates on see põnev, sest ma tahan veidike aru saada, mida inimesed räägivad, sest keel on osa kultuurist. „Enamik inimesi hindab sind selle eest kõrgelt, kui sa proovid eesti keeles kõneleda,“ ütleb Britt.

Loe edasi “Kuidas ma proovisin eesti keelt õppida”

Kultuur on nagu liim

Paar päeva tagasi oli mul võimalus vestelda linnapea Urmas Klaasiga. Ta võttis mu vastu raekojas, oma kabinetis teisel korrusel. Seinal ripub õhufoto Tartust, riiulil säravad Euroopa Liidu lipu tähed, kirjutuslaua taga on sinakashall kott-tool, millele on kirjutatud Klaasi eesnimi. Tavaliselt näeb Tartu linnapea siin aknast välja vaadates inimesi Raekoja platsil kõndimas, praegu on aga vaate blokeerinud hiigellava. Kultuuripealinna üritused.

Härra Klaas, Saksamaal ja Eestil on pikk ühine
ajalugu. Raekoja, kus me praegu vestleme, ehitas Rostockist pärit arhitekt,
kuni 1917 olid paljud linnapead baltisakslased. Meie intervjuu on saksa keeles.
Milline on Teie isiklik suhe Saksamaaga?

Loe edasi “Kultuur on nagu liim”

Arhiiv

Rahvaloendus? Kas tookord korraldati rahvaloendusi? Teen suured silmad ja üha suuremaks need lähevad. Rahvaloendus, see tähendab ametlikult kogutud andmeid, statistiliselt analüüsitud ja esitatud. Vähemalt nii ma seda endale ette kujutan. Ma tahan teada, milline oli Tartu ja Tartu ümbruse rahvastik 19. sajandil, puht arvuliselt.

Tartus polevat peaaegu üldse baltisakslasi olnud – nii mulle keegi paari nädala eest rääkis, üritades piltlikustada viit protsenti. Aga samas loen ma igal pool baltisaksa teadlastest, kirjanikest, poliitikutest, ehitusmeistritest. Karl Ernst von Baer (nö Põhjamaade Alexander von Humboldt), Johann Heinrich Bartholomäus Walther (Tartu linnaehitaja, koostas mh raekoja projekti), Georg von Oettingen (linnapea 1878–1891), Carl Schirren (ajaloolane, professor ülikoolis). Nimekiri võiks lõputult jätkuda – meestega. Naisi ei kohta ma ajalooraamatutes peaaegu kunagi.

Loe edasi “Arhiiv”

Sibulatee

Kes jälgib Kultuurifoorumi sotsiaalmeediakanaleid, on juba märganud: eelmisel nädalal viibis Tartus võttegrupp Potsdamist. Filmi peaosalised olid Tartu linn – ja mina. Kaunis ebatavaline olukord. Aastaid tagasi osalesin statistina natuke telesarjade tegemise juures, igatahes grimeeritult ja kostümeeritult, ilma tekstilise osata ja ainult taustal. Nüüd aga suures plaanis ja värviliselt, modereerides, intervjuusid andes ja võttes, kohtudes peaosatäitjatega – tulemus peaks olema korralik ülevaade linnakirjutaja tööst. Olen põnevil, mis sellest saab – film peaks valmima sügisel.  

Loe edasi “Sibulatee”