Sibulatee

Kes jälgib Kultuurifoorumi sotsiaalmeediakanaleid, on juba märganud: eelmisel nädalal viibis Tartus võttegrupp Potsdamist. Filmi peaosalised olid Tartu linn – ja mina. Kaunis ebatavaline olukord. Aastaid tagasi osalesin statistina natuke telesarjade tegemise juures, igatahes grimeeritult ja kostümeeritult, ilma tekstilise osata ja ainult taustal. Nüüd aga suures plaanis ja värviliselt, modereerides, intervjuusid andes ja võttes, kohtudes peaosatäitjatega – tulemus peaks olema korralik ülevaade linnakirjutaja tööst. Olen põnevil, mis sellest saab – film peaks valmima sügisel.  

Aeg tapeedivahetuseks. Istun bussi ja sõidan linnast minema. 50 minutit, 40 kilomeetrit, pilet maksab kaks eurot. Mu sihiks on Varnja küla Peipsi järve ääres, Tartust idas. Keskpäevane leitsak.

Keeran kitsale ja pikaksvenitatud külatänavale. Vasakul ja paremal on puumajad. Õuna- ja kirsipuud, kurepesa. Ühe maja juures on puust värav avali, sellel seisab kiri Voronja Galerii.

Köögis segab Raul Oreškin kausis hoogsate liigutustega tainast. Jahu, piim, suhkur. Mis veel? „Palju võid, munad ja kardemon,“ ütleb ta. Retsept tema lapsepõlvest. Valmis rullikeeratud vahvlid kausis. Oreškin avastas Varnja üheteist aasta eest ja otsustas siia jääda. Koos oma naise Kaili Kasega peab ta siin galeriid ja kohvikut. Aed kujutab endast segu istumisnurgakestest, skulptuuridest, maalidest ja puusakõrgustest rabarberipuhmastest.

Kultuurpealinn on ka siin. Peabki siin olema.

Varnja asub Sibulatee ääres, mis viib mööda Peipsi rannikut põhja poole. Varem elatusid inimesed siin peaasjalikult kalapüügist ja sibulakasvatusest, ja veel tänagi öeldakse, et parimad sibulad Eestis tulevad Peipsi äärest. Sibulakülad, sibulakook, sibulasupp. Isegi kirikutornide otsas on kuldsed sibulad ja õigeusu rist.

Üks naine jääb seisma Varnja kiriku ees, juuksed kaetud lillelise rätiga. Ta lööb risti ette, kummardab kolm korda ja siseneb seejärel kirikusse. 17. sajandist saadik elavad vanausulised Peipsi ääres, toona põgenesid nad Venemaalt tsaar Aleksei I. ja patriarhi Nikoni kirikureformide eest. Varasemalt elas Peipsi ääres kuni 10 000 vanausulist, tänasel päeval pole neid rohkem kui 3000.

Ma jalutan läbi Varnja, Kasepää, Kolkja. Üks tänavküla läheb üle teiseks. Muruniitmine ujumispükstes, majaehitamine bikiinides, raadiost kostab vene popmuusikat, paar majapidamist edasi lehvib Eesti lipp. Vene šokolaad külapoes, kirillitsa postkastidel. Suvi Euroopa serval.

Peatun ühe poekese ees, õlgkübara ja põllega memm pakub siin kõiksugu kraami: nõusid, riideid, sibulaid, ühes ämbris ujuvad punapeedid. Ta pistab mulle hapukurgi pihku, räägib, läheb tahapoole, tuleb tagasi, Räägib vene keeles. Ma ei saa sõnagi aru, noogutan ja naeratan. Spassiba, ütlen ma, spassiba! Guugeldan pärastpoole veel ka ’tere’ ja ’hea aega’ vasteid.

Mida arvatakse siin Euroopast? Ja Venemaast? Piir läheb piki Peipsi järve.

Jah, järv. Või peaksin ma ütlema: meri? Arvud näitavad, et see on seitse korda suurem kui Bodensee. Kuni silmapiirini näen ma vaid vett. Kauguses ulbivad poid, nende küljes lipukesed, üks kalamees popsutab üle vee, paat on pisike kui pähklikoor. Kuidas elasid kalurid 70 aasta eest, seda võib näha selles Eesti filmiarhiivi lühikeses filmiklipis.

Minu kõrvalt kõrkjatest kostab krooksumist ja siristamist. Lained loksuvad rohtukasvanud rannale. Juuni alguses kisti Tartus minu maja ees asfalt üles ja sestsaadik teevad kopad seal oma koreograafiat, kompressorid ja kallurid lisavad taustaheli. Peipsi ääres on vastandprogramm. Suur ja avar ja kuidagi rahulik. Järgmistel kümnenditel ilmselt muutub siin veelgi rahulikumaks, elanike arv langeb järjest.üttelmaschine und LKWs machen den Sound dazu. Peipussee ist Kontrastprogramm. Weit und groß und irgendwie friedlich. In den nächsten Jahrzehnten könnte es sogar noch stiller werden, die Zahl der Menschen sinkt stetig.

Paar kilomeetrit põhja pool. „Löwenstern,“ sosistatakse minu selja taga, „need olid kindlasti sakslased.“ Abielupaar seisab Josephine von Löwensterni portee ees, selle kohal ripub tema mehe, Arved von Nolckeni foto. Nolcken oli see, kes laskis ehitada lossi, kus see abielupaar ja mina praegu viibime. Meie ees on baltisaksa perekonnadünastia pildid, nende kõrval ripub perekonna vapp.

Kõnnime läbi koridoride, salongi, saali. Vene lossidega võrreldes polevat see siin midagi, arvab abielupaar. Alatskivi lossi nurgakivi pandi 1880. aastal. Viis aastat hiljem oli loss valmis – ja sarnasus Šotimaal asuva Balmorali lossiga pole juhuslik. Ja lossi ümber asusid Nolckeni mõisavaldused, 8600 hektarit maad. Mets, põllud, kariloomad. Suurimat tulu saadi, nagu ma loen, hoopis millestki muust: viinapõletusest ja müügist.

Pensionäridest abielupaar sahiseb jalgratastel minema, mina läheb bussi peale ja loksun tagasi Tartusse. Eesti külad, baltisaksa härrastemajad, vanausuliste kultuur – Peipsi ääres segunesid sajandite kestel kultuurid, keeled, inimesed. Ja nii on see ka tänasel päeval.

Saksa keelest tõlkinud Reet Bender.