Paneb ikka ja jälle imestama, kui ruttu me uute asjadega harjume. Pean silmas ennekõike igapäevaseid asju. Mu elukoha kääksuv uks, mu igapäevane teekond üle Toomemäe, trepist üles, trepist alla, lõõskav päike. Ehk on asi põhjapoolses asukohas, aga 25 soojakraadi tunduvad Eestis kuidagi soojematena kui Berliinis.
Kuradisild, Inglisild, Suudlevad tudengid. Viltune maja.
Ja viltune maja on tõepoolest hullupööra viltu. Kui Raekoja platsi poolt vaadata, on see 5,8% vasakule viltu. See on peaaegu kaks kraadi rohkem viltu kui Pisa torn! Siiski ei torka see, kui oled sealt juba oma korda kolm mööda kõndinud, enam üldse silma. See lihtsalt on viltu. Põhjus on muide sama, mis Pisa torni puhul: soine ja pehme pinnas. Tartu viltune maja ehitati 1793, pool sellest toetub vanale linnamüürile, teine pool vaiadele. Ja näha on, et need ei paikne soises pinnases ühtviisi ühetasaselt.
Tartus on sellele viltusele majale sobiv kasutus leitud ja sellesse majja on paigutatud Tartmusi kunstimuuseum. Selles on parasjagu näitus nõukogude aja huumorist, kui mitte igat nalja ei tohtinud kõva häälega teha. Hoolimata sellest pandi kokku terveid huumorikogumikke ja korraldati huumorivõitlusi – kes kogub kõige rohkem ja kõige paremaid nalju. Võitja pidanuks saama auhinnaks kohtumise Leniniga. Mis oli muidugi samuti nali. Kõige innukam naljakoguja olevat muide kogunud üle 4500 nalja. Huumor poliitilise vastupanuna.
Naljade kõrval saab Tartmusis näha joonistusi, kollaaže, installatsioone ja maale. Paberlennuk, mis kinnitub väljas viltuse maja rõdu külge, on osa ekspositsioonist. Õigupoolest on tegu metallist lennukiga, volditud katuseplekist. Tartus on palju plekk-katuseid ja lennuk tuletab meelde karikatuure, mis nõukogude aja viletsa ehituskvaliteedi üle nalja heitsid. Mis oli nii kehv, et katuseplekist võinuks lennukit voltida. See on lennuki üks tähendus.
Teise tähendusega viitab kunstnik Flo Kasearu aga Venemaa alustatud sõjale Ukraina vastu 2014, kui Vene lennukid korduvalt Eesti õhupiiri rikkusid, mispeale NATO lennukid alustasid patrull-lendudega. Näitusel selgitatakse, et see olevat Kasearu satiiriline kommentaar toona levinud paanikale.
Kuidas ma nüüd äkki Lilly Waltheri juurde jõudsin?
Õige jah, sõda ja selle tagajärjed. Tartu kunstimuuseum, mille kogudest suurem osa oli õhurünnaku tagajärjel kahjustada saanud, võttis Lilly Waltheri tööle. Ta oli kunstnik ja eelkõige Eesti esimene naissoost professionaalne maalirestauraator. Ja ta aitas kahjustada saanud kunstiteoseid taas korda teha.
Lilly nimi oli tegelikult Caroline Auguste Bertha Walther. Baltisakslane, vanemad Dresdenist välja rännanud kunstnik Carl Sigismund Waltheri ja mõisarentniku tütar. Pärit keskklassi hulgast, sündinud 1866 maal Tallinnast lõuna pool. Ta reisis palju, Peterburi, Pariisi ja Krimmi, elas mõnda aega Berliinis, õppis Münchenis, külastas Weimarit, Worpswedet ja Bürgelit Jena külje all – toona oli see tähtis keraamika- ja savitööstuskeskus. Lilly Walther õppis portselani-, õli- ja akvarellmaali, oli esimene Eestist pärit naissoost kunstiõpilane Stieglitzi kunsttööstuskoolis Peterburis.
Tema ohtrad reisid ja paljud keeled – lisaks saksa ja eesti keelele rääkis ta soravalt vene ja prantsuse keelt – osutavad tema privilegeeritud staatusele teiste naiskunstnikega võrreldes. Nii seisab raamatus, mis kahe aasta eest Tartus toimunud Lilly Waltherile pühendatud näituse puhul ilmus.
Sealt saab lugeda, et baltisaksa naiskunstnike uurimine on alles algusjärgus. Meessoost baltisaksa kunstnikke ja nende teoseid on tihti käsitletud, naiskunstnikud aga – on’s nad unustatud? Sealjuures tegutses eelmise sajandivahetuse paiku Eestis vähemalt 50 baltisaksa naiskunstnikku.
Lilly Walther oli tuntud portselanimaalija ning kunstiõpetajana, hiljem ka maastikumaalija, portretisti ja lilleakvarellide autorina.
Waltheri teise isikunäituse puhul kirjutas ajaleht „Revalsche Zeitung“ detsembris 1912: „Näituse tipphetke moodustavad kahtlemata Malmaisoni roosid. Kujutatuna vastu valgust, päikeses ja kuldses kumas kümblevad roosid on lõuendile jäädvustatud kogu oma lõhna ja võluvusega. Pole ime, et nad on juba ostja leidnud. Lilly Walther armastab lilli kujutada valguse taustal, nagu näiteks „Roosid aknal“; või maalida toon-tooni peale, näiteks kollasega kollasele, nagu näiteks „Kollaste rooside“ puhul. Ainult harva kasutab ta kontrastset värvitooni nagu maali „Kollased kevadlilled“ juures. Kogu lõhna võimendab lõuend, mis on eelnevalt kriidiga krunditud.“ Tervet retsensiooni saab lugeda siit.
Koos Anna von Maydelli, Magda Lutheri und Ebba Weißiga asutas Lilly Walther 20. sajandi alguses Tallinnas oma kunstkäsitöö-, keraamika-, klaasi-, naha- ja puidutööde stuudio.
Veidi enne oma 60. sünnipäeva alustas Lilly Walther veel korra uut peatükki: ta hakkas restaureerima maale. Eesti Kunstimuuseumile, Niguliste kirikule, Mustpeade vennaskonnale. Suurim lõuendile maalitud pilt, mida Lilly Walther restaureeris, oli altarimaal „Ülestõusmine“. Ernst Friedrich von Liphardt maalis selle 1900 Jõhvi Mihkli kirikule ja seal ripub see veel praegugi.
Ja siis tuli 1943 pakkumine Tartust. Kaks nõukogude lennukipommi olid langenud kunstimuuseumi kõrvale ja matnud üle 1700 teose varemete alla. Kõike olulisemad neist toodi Lilly Waltheri kätte. Ta restaureeris 15 maali täielikult, üheksa osaliselt. Veel nelja alustas ta, enne kui 1945 tema õpilane Ilmar Ojalo töö üle võttis. Lilly Walther nimelt küüditati 15. augustil 1945 Siberisse, kus ta aasta hiljem 80-aastasena suri.
Miks oli Lilly Walther veel üldse Eestis – küsivad kindlasti nii mõnedki. 1939/40 olid viimased 12 000 baltisakslast Eestist lahkunud, Molotov-Ribbentropi pakti tulemusena oli Eesti läinud Nõukogude Liidule mõjualasse. Suuremahuline ümberasumine – Umsiedlung – käis deviisi „Heim ins Reich“ [koju Saksamaale] all. Lilly Walther aga keeldus lahkumast. Ta olevat öelnud: „Mis õnn mind seal ootab?“, tema kodumaa on Eesti.
Saksa keelest tõlkinud Reet Bender.