Nad sahisevad, tilguvad, ma kuulen, kuidas nad läbi õhu sabisevad. Siis latsatavad nad vastu mu selga. Kaseoksad, soojad, niisked ja pehmed. Saunamees kallab kividele vett, see aurustub sisinal.
Hingata sisse, hingata välja.
Kunas jõutakse kohale? Kas siis, kui astutakse maha rongist? Kui keeratakse võtit lukuaugus? Kui rüübatakse esimest kohvi? On’s selleks esimene jutuajamine, esimene naeratus, esimene suudlus? On see siis, kui peas ja mõtetes jätkub selleks ruumi? Olen nüüd juba kaks nädalat Tartus viibinud. Mõtetega olin ma aga esiotsa veel mujal. Tekstide juures, mille tegevus toimub Islandil ja Münchenis – ja mis tulid valmis kirjutada ja mis said valmis kirjutatud.
Higinire jookseb mul üle näo. Saunas lõhnab taimede järele. Sahinal latsatavad kaseoksad taas mu seljale. Saunamees ümiseb üht viisi, muidu on aga kõik vaikne. Olen kaotanud ajatunde.
Emajõe kargus toob mu tagasi, nöörib mul hinge kinni. Emajõgi tähendab tõlkes ’ema jõge’, see on Eesti pikim jõgi, ühendab Tartut Peipsi järvega. Järve idaosa kuulub Venemaale. Sõda, rahu, tühistatud lennud, järsku on kõik väga lähedal.
Elan nüüd Eesti suuruselt teises linnas kokku neli kuud. Mis ootab mind siin ees? „Tartu“, kirjutas Juhan Smuul 1959. aastal, „on tark linn, nooruse linn ja noor linn. Kuid siin kuhjunud tarkusel on üks vesivõsu: mitte kusagil ei targutata nii palju kui Tartus. Siin mitte üksnes ei õpita sõna valitsema, vaid ka sõna väänama. Siin kuuleb kõige rohkem viljatuid vaidlusi, millede juures kaunis eesti keel kõige oma rikkustega hälbiks nagu surnud ruumi. Ja need, puht-sinisukalikud jooned, vajutavad Tartu kaunile näoovaalile paar liigset kortsu. […] Kuid mõlemad [Tartu ja Tallinn] on nad head ja armsad linnad.“
Hetkel on kõik erutav ja uus ja häälekas ja kõike on palju. Mu peas on tuhat ideed. Sealjuures oli juba mu teekond Tartusse ebatavaline. Aga sellest kuuleb lähemalt juba mu järgmises postituses.
Kui Teil on soovitusi, viiteid, soove selle kohta, mis teemasid käsitleda võiksin, on need oodatud kommentaarides.
Tere tulemast siia blogisse!
* See tsitaat pärineb eesti kirjaniku Juhan Smuuli (1922–1971) ilmunud raamatust „Jäine raamat“ [saksakeelne tõlge „Das Eisbuch“ ilmus vene keelest tõlgituna 1962]. Smuul kirjeldab seal oma reisi Antarktikasse ekspeditsioonilaeval. Mis oli privileeg. Smuul, kes oli palju aastaid Eesti Kirjanike Liidu esimees, oli tuntud oma humoristlike raamatute, näidendite ja filmide poolest. Eelmisel aastal selgus, et ta oli märtsis 1949 olnud osaline eestlaste Siberisse küüditamisel, veebruaris lisati teda kujutava bareljeefi alla vastav selgitus.
Saksa keelest tõlkinud Reet Bender.