Autor: Katrin Groth

Kirjad seinal

Mida korrus edasi, seda kitsamaks trepp läheb, puitastmed kriuksuvad üha enam. Kui siis näen enda kõrval seinast välja ulatumas tumedat ja massiivset, umbes käsivarrejämedust prussi, tean, et see kuulutab päralejõudmist. Minu ees oleva ukse taga on Tartu Ülikooli peahoone pööning. Uks lahti, uks kinni, hämarus, katust kandvad sarikapalgid, laudadest rada, veel üks uks. Selle taga ruum. Kaks pisikest akent, voodi, laud, tool, nurgas kemps. Ruum on parasjagu nii suur, et seal mahub edasi-tagasi kõndima.

Seinad on täis joonistatud ja kirjutatud. Näiteks on seal saksakeelne kiri: Ein Fehler ist im Schöpfungsplan, dass man im Schlaf nicht trinken kann [Üht viga peidab endas loomislugugi, et unes juua ei saa mitte sugugi]

Loe edasi “Kirjad seinal”

Kuidas ma proovisin eesti keelt õppida

„Mina, sina, tema,“ ütleb mu õpetaja Britt ja liigutab sinna juurde oma käsi – enda poole, endast eemale, kõrvale. See peaks aitama mul isikulised asesõnad ich, du, er/sie/es eesti keeles kergemini meelde jätta. Ja see töötab. Aga õigupoolest kasutavad kõik lühivorme: ma, sa, ta.

Tund jätkub: meie, teie, nemand – wir, ihr, sie. Kui Teie kirjutatakse suure tähega, tähendab see Sie – ka eesti keeles on olemas viisakusvorm.

Meie Tartu, lugesin ma hiljuti Linnamuuseumi plakatilt. Wir Tartu? „Sel juhul tähendab see meie hoopis unser,“ seletab Britt.

Sestsaadik, kui ma olen Tartus, proovin ma õppida natuke eesti keelt. Sest minu arvates on see põnev, sest ma tahan veidike aru saada, mida inimesed räägivad, sest keel on osa kultuurist. „Enamik inimesi hindab sind selle eest kõrgelt, kui sa proovid eesti keeles kõneleda,“ ütleb Britt.

Loe edasi “Kuidas ma proovisin eesti keelt õppida”

Kultuur on nagu liim

Paar päeva tagasi oli mul võimalus vestelda linnapea Urmas Klaasiga. Ta võttis mu vastu raekojas, oma kabinetis teisel korrusel. Seinal ripub õhufoto Tartust, riiulil säravad Euroopa Liidu lipu tähed, kirjutuslaua taga on sinakashall kott-tool, millele on kirjutatud Klaasi eesnimi. Tavaliselt näeb Tartu linnapea siin aknast välja vaadates inimesi Raekoja platsil kõndimas, praegu on aga vaate blokeerinud hiigellava. Kultuuripealinna üritused.

Härra Klaas, Saksamaal ja Eestil on pikk ühine
ajalugu. Raekoja, kus me praegu vestleme, ehitas Rostockist pärit arhitekt,
kuni 1917 olid paljud linnapead baltisakslased. Meie intervjuu on saksa keeles.
Milline on Teie isiklik suhe Saksamaaga?

Loe edasi “Kultuur on nagu liim”

Arhiiv

Rahvaloendus? Kas tookord korraldati rahvaloendusi? Teen suured silmad ja üha suuremaks need lähevad. Rahvaloendus, see tähendab ametlikult kogutud andmeid, statistiliselt analüüsitud ja esitatud. Vähemalt nii ma seda endale ette kujutan. Ma tahan teada, milline oli Tartu ja Tartu ümbruse rahvastik 19. sajandil, puht arvuliselt.

Tartus polevat peaaegu üldse baltisakslasi olnud – nii mulle keegi paari nädala eest rääkis, üritades piltlikustada viit protsenti. Aga samas loen ma igal pool baltisaksa teadlastest, kirjanikest, poliitikutest, ehitusmeistritest. Karl Ernst von Baer (nö Põhjamaade Alexander von Humboldt), Johann Heinrich Bartholomäus Walther (Tartu linnaehitaja, koostas mh raekoja projekti), Georg von Oettingen (linnapea 1878–1891), Carl Schirren (ajaloolane, professor ülikoolis). Nimekiri võiks lõputult jätkuda – meestega. Naisi ei kohta ma ajalooraamatutes peaaegu kunagi.

Loe edasi “Arhiiv”

Sibulatee

Kes jälgib Kultuurifoorumi sotsiaalmeediakanaleid, on juba märganud: eelmisel nädalal viibis Tartus võttegrupp Potsdamist. Filmi peaosalised olid Tartu linn – ja mina. Kaunis ebatavaline olukord. Aastaid tagasi osalesin statistina natuke telesarjade tegemise juures, igatahes grimeeritult ja kostümeeritult, ilma tekstilise osata ja ainult taustal. Nüüd aga suures plaanis ja värviliselt, modereerides, intervjuusid andes ja võttes, kohtudes peaosatäitjatega – tulemus peaks olema korralik ülevaade linnakirjutaja tööst. Olen põnevil, mis sellest saab – film peaks valmima sügisel.  

Loe edasi “Sibulatee”

Jaanipäev ehk lihtsalt jaanid

„Eila oli jaanipäev. Te teate ju, et meil Eeestimaal on jaanipäev suur Pidu, suvel kõige suurem. Meie Perenaine tuli koos oma õega, et koos meiega tähistada. Telefonis ütles ta, et hakkame korralikult pidutsema, aga kuidas seda teha, kui pole vähimatki lauale panna? Meie sahvreis pole ei õllekest, ei allaschkümmelit, ei kvassi. Mu naine küpsetas ruttu paar kapsapirukat – pekki meil ju pole – aga kuna ta vahepeal oma tobedat Dantet luges, kõrbesid pirukad alt ära. Ah, kama! Kratsisime kõrbenud osa ära ja asetasime pirukad maasikalehtedele. Võin teile kinnitada: imeilus!

Loe edasi “Jaanipäev ehk lihtsalt jaanid”

Ja nad üha laulavad

Kirjult kirendava ussina lookleb rongkäik läbi tänavate. Ta liigub raekoja platsilt laululavale, keereldes vasakule, paremale, minnes mäest üles. Tuhanded inimesed, lillepärjad peas, lipukesed käes, kirevais rõivais, metallist ehetega, nahksetes pasteldes nõnda nagu neid vanasti kanti. „Elagu Elva koor!“ hüüab üks pealtvaataja, „Hurraa!“ juubeldab koor vastu. „Elagu Treffneri Gümnaasium!“ – „Hurraa!“ vastavad lauljad.

Lehvitatakse ja viibatakse lippude ja käega.

Siis võtavad laval kohad sisse 9914 lauljat, nende seas 3000 last ja Vanemuise teatri orkester. Kui kõlab esimene laul – alati kõlab sellena Mihkel Lüdigi ja Friedrich Kuhlbarsi „Koit“ – tõusevad 15 000 pealvaatajat püsti. On laulupidu.

Loe edasi “Ja nad üha laulavad”

Annelinn

„Siin ta elaski, Annelinna kõige kuulsam jäätiseonu,“ ütleb Jordi, ja näitab majale teisel pool tänavat. Renoveeritud paneelmaja, viis korrust, rõdud tänavapoolsel küljel. Jäätiseonu ei paista siis kuskil. „3, 2, 1,“ loeb Jordi, ja seejärel me hüüame kooris: „Jäätist!“ Päris üleval avatakse kinniehitatud rõdu aken, keegi naine vaatab alla, käes roosa ümbrispakendiga jäätis! Ta laseb sel alla potsatada, Jordi püüab selle peaaegu kinni.

Oli see juhus? Jäätiseonu lugu on tõsi, ülejäänu aga on osa linnaekskursiooni kuues teatrietendusest „Läbi linna“. Seda kantakse ette keset Annelinna paneelikaid, näitlejate ja elanike – ja meie poolt. Olen osa grupist, kes järgneb Jordile läbi Annelinna

Loe edasi “Annelinn”

Paljajalu läbi rohu

Päikesest põlenud, sääskedest söödud ja kell 11 õhtul veel täiesti virge. See on Eesti suvi!

Mary Schmichi 1997. aastal kirjutatud tekst „Advice, like youth, probably just wasted on the young“. Rohkem on tuntud selle teksti muusikasse pandud versioon, kus saksakeelset teksti pealkirjaga Sonnencreme [e.k. Päikesekreem] loeb Dieter Brandecker.

Millegipärast mõtlesin ma endamisi umbes nii, et äh, ei ole hullu selle päikesega. Kusjuures enne mulle öeldi, et suved olla Eestis küll lühemad, kuid see-eest intensiivsemad. Koolid ja ülikool igatahes peavad juunist augustini suvevaheaega. Ja kellel on, see sõidab ära suvilasse. Peaasi, et saab õues olla.

Alljärgnevalt mu seniste õuesolemise-tipphetkede mittetäielik nimekiri.

Loe edasi “Paljajalu läbi rohu”

Kastani 1

Lehed sahisevad, linnud sidistavad, autod mürisevad mööda. Istun pingil maja sissepääsu ees, päike kõrvetab, kuigi kell pole veel kümmegi. Üks mees vuhiseb mööda rulluiskudel, siis möödub naine lapsevankriga, puust aed, mis mind nendest eraldab, on rohkem hall kui roosa.

Laupäeva hommik, mu teine kohv.

Sissepääsu kaarjal varikatusel seisab „Deutsches Kulturinstitut Tartu Saksa Kultuuri Instituut“. Avan ukse. Kriuksumine kostab läbi maja.

Loe edasi “Kastani 1”