Enne sõda olin ma: naerunägu.
Nüüd olen ma: kurb emotikon.
Kaks tahvlit, kaks lausealgust, nende all sedelid, mida igaüks võib täiendada sellega, mida ta just parasjagu tunneb. Keegi on kirjutanud: „Enne sõda töötasin ma pangas.“ Ja selle kõrval seisab: „Mul ei ole praegu tööd, ma muretsen oma perekonna pärast Kiievis, mul on hirm.“
Järsku muutub kultuuripealinna moto brutaalselt tõeliseks. Arts of Survival. Ellujäämise kunstid.
Tahvlid on osa Ukraina kogukonna projektist Tartus. Praegu elab Tartus ca. 3000 ukrainlast. Ka nende kultuur on käesoleva aasta teema.
Tahvlite kõrval seisab naine laua taga, millel on kuhjas ajakirjad, käärid ja paberiribad. Ta küsib, kas tahan teha kollaaže. Viktoria Berezina on kunstnik, graafiline disainer, ta on olnud Tartus peaaegu kaks aastat. Nad pidasid Hersonis peaaegu seitse kuud vastu, enne kui ta koos oma mehe ja vennaga Ukrainast lahkus.
Viktoria räägib vaikselt, ettevaatlikult, justkui võiksid valed sõnad kõik katki teha. Telefonist näitab ta mulle pilte bussipeatusest. Tavaline bussipeatus. Viktoria on selle aga muutnud kunstiteoseks. Kärtspunased marjad, oranžid õied, erkrohelised lehed. Petrõkivka on selle Ukraina dekoratiivmaali stiili nimi, tean seda puust nõude pealt. Viktoria maalis seda viis päeva. Bussipeatus asub Tartust vähem kui tunnise autosõidu kaugusel Elva lähedal. „Nüüd on see tükike kodu Eestis,“ ütleb ta ja naeratab.
Tuul ajab paar paberitükki laualt maha tänavale, kus me juttu ajades ringi kõnnime. Muidu tiheda liiklusega Vabaduse puiestee, mis eraldab vanalinna Emajõest, Raekoja platsi Kaarsillast, on viis nädalat suletud. Autode asemel liiguvad siin lapsed, kilkavad, kui nad veepritsi alt läbi jooksevad. Siin on lauatennis, võrkkiiged, lava, veemängukoht, lamamistoolid, taimed. Joogiveekraan ja tualetid. Kõik tasuta. Terve suvi otsa.
Perekonnad jalutavad seal, kus muidu autod vuhisevad.
Ja keset tänavat on puidust karkass, mille peale on tõmmatud pingule hiiglaslik võrk. Selle projekti nimi, mille kallal Viktoria koos teiste ukrainlastega töötas, on „Emotsioonide kaleidoskoop“. Alates 2023. aastast said nad kokku ja rääkisid psühholoogi juhendamisel oma tunnetest. Mis tunne on elada turvalises riigis, sellal kui kodus möllab sõda? Kuidas ehitada üles uus igapäevaelu? Kuidas hoida endast eemal hirm ja mured? Mis annab julgust? Iga emotsiooni kohta sõlmisid nad võrgu külge värvilisi kangaribasid. Heledaid positiivsete tunnete ja tumedaid negatiivsete tunnete kohta.
Üks pool on Ukraina – need kangaribad on mustad, sinised, tumepunased. Vahepeal on heledamaid lootuseribasid. Teine pool on Eesti: siin on värvid kirjumad, heledamad. Vahepeal on aga väikesed kollaažid. Kunstiprojekt toob nähtavale selle, mis muidu tihti varju jääb. Leina, viha, hirmu, turvalisusetunde, lootuse.
Kas hirmude ja kõhkluste kunstilisest läbitöötamisest on abi?
Viktoria noogutab. Kaelas on tal kett, mille küljes on rahutuvi, üks sõbranna tegi selle. Kunst on Viktoria mooduseks suhelda, sügavamalt ja siiramalt kui ta seda sõnade abil suudaks. Praegu on osa tema teoseid ülikooli kunstimuuseumis näitusel väljas. Ja järgmisena lähengi ma sinna.
„Me eksleme maailma rajus. Sõjavarjus loodud kunst: Geislingen 1944 – Tartu 2024“. Näitus loob silla Tartus kodu leidnud ukrainlaste ja Teise maailmasõja ajal põgenenud eestlaste vahel. Suur Põgenemine. Ainuüksi Saksamaale põgenes toona 50 000 eestlast. Paljud sattusid põgenikelaagritesse –suurim, 5000 elanikuga – rajati Geislingeni, väikesesse Stuttgardist kagus asuvasse linnakesse.
Mustvalged fotod näitavad elu laagris, ootust pakitud kohvrite otsas, supisabas seismist, välivoodeid. Hoolimata keerulistest oludest moodustati laulukoore, orkester, teatritrupp, oli väike eesti haigla, olid lasteaiad, saun, anti välja oma ajalehte, viidi läbi kunsti- ja majanduskursuseid.
Detsembris 1945 korraldasid viis eesti kunstnikku laagris näituse. Nende hulgas tartlane Endel Kõks. Juba üliõpilasena viljeles ta moodsat kunsti, oli osa „Tartu kuldsest kolmikust“. Geislingenis andis ta maalikursuseid, temast sai sealse eesti kunstielu üks olulisimaid figuure. Geislingenis valminud pildid on sünged. Ühel neist on kujutatud kaht last hoidvat ema. Eesti kunstiajaloos esindavad Kõksi teosed vabadust ja modernsust, seisab näituse saatetekstis.
Kõrvalruumis on Ukraina kunstnike tööd. Ühe nimeks on „Ukraina on nii lähedal“, teine kannab aga pealkirja „Mälestus elab kui linnukene“. Viktoria keskendub eelkõige tühjusele, mille sõda endast maha jätab. Tema kollaažid kujutavad kühmus inimesi, kaarnaid, konkreetselt ja abstraktselt, kõik on omavahel seotud.
Endel Kõks siirdus 1950 pärast Geislingeni laagri sulgemist Rootsi. Kus hakkab kord elama Viktoria Berezina? Jääb ta Tartusse? Üks tema teostest kannab pealkirja: “Kojuminek“.
Saksa keelest tõlkinud Reet Bender.