Rubriik: Kultuur

Kuidas ma proovisin eesti keelt õppida

„Mina, sina, tema,“ ütleb mu õpetaja Britt ja liigutab sinna juurde oma käsi – enda poole, endast eemale, kõrvale. See peaks aitama mul isikulised asesõnad ich, du, er/sie/es eesti keeles kergemini meelde jätta. Ja see töötab. Aga õigupoolest kasutavad kõik lühivorme: ma, sa, ta.

Tund jätkub: meie, teie, nemand – wir, ihr, sie. Kui Teie kirjutatakse suure tähega, tähendab see Sie – ka eesti keeles on olemas viisakusvorm.

Meie Tartu, lugesin ma hiljuti Linnamuuseumi plakatilt. Wir Tartu? „Sel juhul tähendab see meie hoopis unser,“ seletab Britt.

Sestsaadik, kui ma olen Tartus, proovin ma õppida natuke eesti keelt. Sest minu arvates on see põnev, sest ma tahan veidike aru saada, mida inimesed räägivad, sest keel on osa kultuurist. „Enamik inimesi hindab sind selle eest kõrgelt, kui sa proovid eesti keeles kõneleda,“ ütleb Britt.

Loe edasi “Kuidas ma proovisin eesti keelt õppida”

Kultuur on nagu liim

Paar päeva tagasi oli mul võimalus vestelda linnapea Urmas Klaasiga. Ta võttis mu vastu raekojas, oma kabinetis teisel korrusel. Seinal ripub õhufoto Tartust, riiulil säravad Euroopa Liidu lipu tähed, kirjutuslaua taga on sinakashall kott-tool, millele on kirjutatud Klaasi eesnimi. Tavaliselt näeb Tartu linnapea siin aknast välja vaadates inimesi Raekoja platsil kõndimas, praegu on aga vaate blokeerinud hiigellava. Kultuuripealinna üritused.

Härra Klaas, Saksamaal ja Eestil on pikk ühine
ajalugu. Raekoja, kus me praegu vestleme, ehitas Rostockist pärit arhitekt,
kuni 1917 olid paljud linnapead baltisakslased. Meie intervjuu on saksa keeles.
Milline on Teie isiklik suhe Saksamaaga?

Loe edasi “Kultuur on nagu liim”

Jaanipäev ehk lihtsalt jaanid

„Eila oli jaanipäev. Te teate ju, et meil Eeestimaal on jaanipäev suur Pidu, suvel kõige suurem. Meie Perenaine tuli koos oma õega, et koos meiega tähistada. Telefonis ütles ta, et hakkame korralikult pidutsema, aga kuidas seda teha, kui pole vähimatki lauale panna? Meie sahvreis pole ei õllekest, ei allaschkümmelit, ei kvassi. Mu naine küpsetas ruttu paar kapsapirukat – pekki meil ju pole – aga kuna ta vahepeal oma tobedat Dantet luges, kõrbesid pirukad alt ära. Ah, kama! Kratsisime kõrbenud osa ära ja asetasime pirukad maasikalehtedele. Võin teile kinnitada: imeilus!

Loe edasi “Jaanipäev ehk lihtsalt jaanid”

Ja nad üha laulavad

Kirjult kirendava ussina lookleb rongkäik läbi tänavate. Ta liigub raekoja platsilt laululavale, keereldes vasakule, paremale, minnes mäest üles. Tuhanded inimesed, lillepärjad peas, lipukesed käes, kirevais rõivais, metallist ehetega, nahksetes pasteldes nõnda nagu neid vanasti kanti. „Elagu Elva koor!“ hüüab üks pealtvaataja, „Hurraa!“ juubeldab koor vastu. „Elagu Treffneri Gümnaasium!“ – „Hurraa!“ vastavad lauljad.

Lehvitatakse ja viibatakse lippude ja käega.

Siis võtavad laval kohad sisse 9914 lauljat, nende seas 3000 last ja Vanemuise teatri orkester. Kui kõlab esimene laul – alati kõlab sellena Mihkel Lüdigi ja Friedrich Kuhlbarsi „Koit“ – tõusevad 15 000 pealvaatajat püsti. On laulupidu.

Loe edasi “Ja nad üha laulavad”