Rubriik: Kultuur

Linnakirjutaja kohtub linnakirjanikuga

„Millega õigupoolest tegeleb linnakirjanik?“ Vaatan Maarja Pärtnale otsa. Tavaliselt tuleb mul endal sellele küsimusele vastust otsida. Lõpuks ometi saan nüüd ise selle küsimuse esitada. Minu enda vastused pendeldavad inimestega kohtumiste, Tartu avastamise ja lugemisõhtute korraldamise vahel, et  suubuda oma elamuste dokumenteerimisse blogivormis. Olen alati otsimas lugusid. Aga Maarja?

Maarja ei jää vastust pikalt otsima. Tartu on kirjanduslinn, räägib ta, osa loomelinnade võrgustikust, mis on üks UNECSO projekte. Selle liikmed on näiteks Heidelberg, Bremen Vilnius ja Odessa, Barcelona, Bagdad ja Beirut. Parasjagu olla Tartus kirjanik Reykjavikist, räägib Maarja, kes tegeleb külaliskirjanike vastuvõtmisega, kaaskorraldab kirjandusfestivale ja koordineerib kõiki võrgustikuga seotud üritusi sel aastal Tartus.  

Loe edasi “Linnakirjutaja kohtub linnakirjanikuga”

Lilly ja kunst

Paneb ikka ja jälle imestama, kui ruttu me uute asjadega harjume. Pean silmas ennekõike igapäevaseid asju. Mu elukoha kääksuv uks, mu igapäevane teekond üle Toomemäe, trepist üles, trepist alla, lõõskav päike. Ehk on asi põhjapoolses asukohas, aga 25 soojakraadi tunduvad Eestis kuidagi soojematena kui Berliinis.

Kuradisild, Inglisild, Suudlevad tudengid. Viltune maja.

Ja viltune maja on tõepoolest hullupööra viltu. Kui Raekoja platsi poolt vaadata, on see 5,8% vasakule viltu. See on peaaegu kaks kraadi rohkem viltu kui Pisa torn! Siiski ei torka see, kui oled sealt juba oma korda kolm mööda kõndinud, enam üldse silma. See lihtsalt on viltu. Põhjus on muide sama, mis Pisa torni puhul: soine ja pehme pinnas. Tartu viltune maja ehitati 1793, pool sellest toetub vanale linnamüürile, teine pool vaiadele. Ja näha on, et need ei paikne soises pinnases ühtviisi ühetasaselt.

Loe edasi “Lilly ja kunst”

Maailma rajus

Enne sõda olin ma: naerunägu.

Nüüd olen ma: kurb emotikon.

Kaks tahvlit, kaks lausealgust, nende all sedelid, mida igaüks võib täiendada sellega, mida ta just parasjagu tunneb. Keegi on kirjutanud: „Enne sõda töötasin ma pangas.“ Ja selle kõrval seisab: „Mul ei ole praegu tööd, ma muretsen oma perekonna pärast Kiievis, mul on hirm.“

Järsku muutub kultuuripealinna moto brutaalselt tõeliseks. Arts of Survival. Ellujäämise kunstid.

Loe edasi “Maailma rajus”

Kuidas ma proovisin eesti keelt õppida

„Mina, sina, tema,“ ütleb mu õpetaja Britt ja liigutab sinna juurde oma käsi – enda poole, endast eemale, kõrvale. See peaks aitama mul isikulised asesõnad ich, du, er/sie/es eesti keeles kergemini meelde jätta. Ja see töötab. Aga õigupoolest kasutavad kõik lühivorme: ma, sa, ta.

Tund jätkub: meie, teie, nemand – wir, ihr, sie. Kui Teie kirjutatakse suure tähega, tähendab see Sie – ka eesti keeles on olemas viisakusvorm.

Meie Tartu, lugesin ma hiljuti Linnamuuseumi plakatilt. Wir Tartu? „Sel juhul tähendab see meie hoopis unser,“ seletab Britt.

Sestsaadik, kui ma olen Tartus, proovin ma õppida natuke eesti keelt. Sest minu arvates on see põnev, sest ma tahan veidike aru saada, mida inimesed räägivad, sest keel on osa kultuurist. „Enamik inimesi hindab sind selle eest kõrgelt, kui sa proovid eesti keeles kõneleda,“ ütleb Britt.

Loe edasi “Kuidas ma proovisin eesti keelt õppida”

Kultuur on nagu liim

Paar päeva tagasi oli mul võimalus vestelda linnapea Urmas Klaasiga. Ta võttis mu vastu raekojas, oma kabinetis teisel korrusel. Seinal ripub õhufoto Tartust, riiulil säravad Euroopa Liidu lipu tähed, kirjutuslaua taga on sinakashall kott-tool, millele on kirjutatud Klaasi eesnimi. Tavaliselt näeb Tartu linnapea siin aknast välja vaadates inimesi Raekoja platsil kõndimas, praegu on aga vaate blokeerinud hiigellava. Kultuuripealinna üritused.

Härra Klaas, Saksamaal ja Eestil on pikk ühine
ajalugu. Raekoja, kus me praegu vestleme, ehitas Rostockist pärit arhitekt,
kuni 1917 olid paljud linnapead baltisakslased. Meie intervjuu on saksa keeles.
Milline on Teie isiklik suhe Saksamaaga?

Loe edasi “Kultuur on nagu liim”

Jaanipäev ehk lihtsalt jaanid

„Eila oli jaanipäev. Te teate ju, et meil Eeestimaal on jaanipäev suur Pidu, suvel kõige suurem. Meie Perenaine tuli koos oma õega, et koos meiega tähistada. Telefonis ütles ta, et hakkame korralikult pidutsema, aga kuidas seda teha, kui pole vähimatki lauale panna? Meie sahvreis pole ei õllekest, ei allaschkümmelit, ei kvassi. Mu naine küpsetas ruttu paar kapsapirukat – pekki meil ju pole – aga kuna ta vahepeal oma tobedat Dantet luges, kõrbesid pirukad alt ära. Ah, kama! Kratsisime kõrbenud osa ära ja asetasime pirukad maasikalehtedele. Võin teile kinnitada: imeilus!

Loe edasi “Jaanipäev ehk lihtsalt jaanid”

Ja nad üha laulavad

Kirjult kirendava ussina lookleb rongkäik läbi tänavate. Ta liigub raekoja platsilt laululavale, keereldes vasakule, paremale, minnes mäest üles. Tuhanded inimesed, lillepärjad peas, lipukesed käes, kirevais rõivais, metallist ehetega, nahksetes pasteldes nõnda nagu neid vanasti kanti. „Elagu Elva koor!“ hüüab üks pealtvaataja, „Hurraa!“ juubeldab koor vastu. „Elagu Treffneri Gümnaasium!“ – „Hurraa!“ vastavad lauljad.

Lehvitatakse ja viibatakse lippude ja käega.

Siis võtavad laval kohad sisse 9914 lauljat, nende seas 3000 last ja Vanemuise teatri orkester. Kui kõlab esimene laul – alati kõlab sellena Mihkel Lüdigi ja Friedrich Kuhlbarsi „Koit“ – tõusevad 15 000 pealvaatajat püsti. On laulupidu.

Loe edasi “Ja nad üha laulavad”