Rubriik: Keel

Kirjad seinal

Mida korrus edasi, seda kitsamaks trepp läheb, puitastmed kriuksuvad üha enam. Kui siis näen enda kõrval seinast välja ulatumas tumedat ja massiivset, umbes käsivarrejämedust prussi, tean, et see kuulutab päralejõudmist. Minu ees oleva ukse taga on Tartu Ülikooli peahoone pööning. Uks lahti, uks kinni, hämarus, katust kandvad sarikapalgid, laudadest rada, veel üks uks. Selle taga ruum. Kaks pisikest akent, voodi, laud, tool, nurgas kemps. Ruum on parasjagu nii suur, et seal mahub edasi-tagasi kõndima.

Seinad on täis joonistatud ja kirjutatud. Näiteks on seal saksakeelne kiri: Ein Fehler ist im Schöpfungsplan, dass man im Schlaf nicht trinken kann [Üht viga peidab endas loomislugugi, et unes juua ei saa mitte sugugi]

Loe edasi “Kirjad seinal”

Kuidas ma proovisin eesti keelt õppida

„Mina, sina, tema,“ ütleb mu õpetaja Britt ja liigutab sinna juurde oma käsi – enda poole, endast eemale, kõrvale. See peaks aitama mul isikulised asesõnad ich, du, er/sie/es eesti keeles kergemini meelde jätta. Ja see töötab. Aga õigupoolest kasutavad kõik lühivorme: ma, sa, ta.

Tund jätkub: meie, teie, nemand – wir, ihr, sie. Kui Teie kirjutatakse suure tähega, tähendab see Sie – ka eesti keeles on olemas viisakusvorm.

Meie Tartu, lugesin ma hiljuti Linnamuuseumi plakatilt. Wir Tartu? „Sel juhul tähendab see meie hoopis unser,“ seletab Britt.

Sestsaadik, kui ma olen Tartus, proovin ma õppida natuke eesti keelt. Sest minu arvates on see põnev, sest ma tahan veidike aru saada, mida inimesed räägivad, sest keel on osa kultuurist. „Enamik inimesi hindab sind selle eest kõrgelt, kui sa proovid eesti keeles kõneleda,“ ütleb Britt.

Loe edasi “Kuidas ma proovisin eesti keelt õppida”