„Eila oli jaanipäev. Te teate ju, et meil Eeestimaal on jaanipäev suur Pidu, suvel kõige suurem. Meie Perenaine tuli koos oma õega, et koos meiega tähistada. Telefonis ütles ta, et hakkame korralikult pidutsema, aga kuidas seda teha, kui pole vähimatki lauale panna? Meie sahvreis pole ei õllekest, ei allaschkümmelit, ei kvassi. Mu naine küpsetas ruttu paar kapsapirukat – pekki meil ju pole – aga kuna ta vahepeal oma tobedat Dantet luges, kõrbesid pirukad alt ära. Ah, kama! Kratsisime kõrbenud osa ära ja asetasime pirukad maasikalehtedele. Võin teile kinnitada: imeilus!
Siis otsisin ma puid tule jaoks, vanu oksi, katkiseid kaste, õlgi ja muud säärast kraami. Ei saanud just palju, aga see-eest armastusega! Ja siis juba tulidki mõlemad daamid ratta seljas. Nad kikerdasid läbi teetolmu, ausõna, justkui sulipoisid, seljakotid selgas ja taga ratta peal kolksus lõõtsmoonik. […]
Ja teate, mis siis daamide seljakottidest välja pudenes? Igaühe jaoks muna, suhkrut, sepikut ja lõpuks kogunisti pudel sõstranalivkat! Isetettü, võin Teile kinnitada – nagu musi!
Minu naine tuli jooksuga ja kisas juba kaugelt: „Fui, kui tore, et te tulite! Sellest tuleb päris jaanituli!“ Siis nägi ta mune ja suhkrut ja kisas veel kõvemini: „Vai, isegi koogelmoogelit saab – kui kaua ma pole seda söönd!…. Ja, pai kullakene, oma karmoška võtsid sa ka kaasa, noh, nüüd kukume aga kõik kõvasti laulma!“ *
Noh, kas saite aru? Kui ei saanud, siis järgnevalt väike tõlkeabi: ’Pidu’ on eestikeelne sõna – saksa keeles ’Fest’, ’Perenaine’ on samuti eesti keeles ja tähendab taluperenaist – saksa keeles ’Gesindewirtin’ ja ’schwuchten’ tähendab ’pidutsemist’, ’tähistamist’. ’Allasch’ on teatud sorti köömneliköör, ’Kwas’ on vene päritolu jook kääritatud leivast. ’Strunt auch!’ võib tõlkida kui ’ükstaskama’. ’Schulik’ ehk suli tähendab hulgust, ’Sepikukukkel’ on jämedast jahust pätsike ja ’Naliwka’ teatud liköör. ’Pai Kullakene’ võiks saksa keeles tähendada ’Gutes Goldchen’ ehk teisisõnu midagi kullapai sarnast. Koogelmoogel ehk ’Goggelmoggel’– see on see kõige kenam sõna – tähendab hulga suhkruga vahule löödud muna. Maitsev! Ja ’Jaanituli’ on saksa keeles ’Johannisfeuer’.
Kõik need sõnad on ära seletatud originaalloo joonealustes. Lugu ise (millest siin on ära toodud vaid jupike) kannab pealkirja „„Fast wie zu Hause. Erinnerungen aus dem Sommer 1945“ [„Peaaegu nagu kodus. Mälestused suvest 1945“] ja selle autoriks on Else Hueck-Dehio, Tartus sündinud kirjanik, kes 1918 siit Saksamaale lahkus. Loo peategelasteks on Eestis pärit baltisaksa sõjapõgenike perekond, kes jaanipäeva tähistavad.
Jaanipäeva aegu on ööd valged ja päevad tunduvad lõpututena. Eestis on 24. juuni riigipüha, 1919 võitsid Eesti väed Vabadussõjas sakslasi.
Õigupoolest on aga jaanipäev, hoolimata oma kristliku taustaga nimest, sajandeid vana looduspüha. Nüüd algab suvi, algab heinaeg ja lõpeb – minu arvates kahjuks – rabarberihooaeg. Jaanipäev on Eestis tähtsuse poolest sama suur püha kui jõulud. Kõikjal tehti jaanituld, grilliti ja käidi saunas. Paks suitsune vine laotus õhtul justkui loor üle Tartu.
Kummituslik õhkkond. Mille juurde käivad ka sobivad tavad ja legendid: kes tahab tulevikku teada, peab jaaniööl panema padja alla üheksa erinevat lille. Jaaniussi nägemine toob õnne. Ja rikkust toob see – nii ma loen – kui hüpata üle jaanitule – või siis kiikuda võimalikult kõrgele.
Saksa keelest tõlkinud Reet Bender.
* Originaalis on tegu rõhutatult baltisaksa keelepruugis konstrueeritud tekstiga – kuhu on võimendatult kokku pandud baltisaksa keelele omased eripärad, mh eestikeelsed tsitaatsõnad. Keelelistest eripäradest, keelelaenude taustast ning kultuurikontekstist arusaamisel on abiks nii saksa keele mõistmine kui ka eesti ja baltisaksa kultuuris kodus olemine. Baltisaksa keele kohta vt. Reet Bender: Baltisaksa keelest ja kolmest kohalikust keelest. – Inna Põltsam-Jürjo, Jüri Kivimäe (Toim.) Kultuur ja rahvas. Mälestusteos Ea Jansenile. Tartu: Rahvusarhiiv 2022, lk 39–67. ja Anne Arold, Reet Bender (Toim.): Baltisaksa sõnastik. Tartu Ülikool ja Eesti Keele Instituut 2019: https://arhiiv.eki.ee/dict/bss/