Paar päeva tagasi oli mul võimalus vestelda linnapea Urmas Klaasiga. Ta võttis mu vastu raekojas, oma kabinetis teisel korrusel. Seinal ripub õhufoto Tartust, riiulil säravad Euroopa Liidu lipu tähed, kirjutuslaua taga on sinakashall kott-tool, millele on kirjutatud Klaasi eesnimi. Tavaliselt näeb Tartu linnapea siin aknast välja vaadates inimesi Raekoja platsil kõndimas, praegu on aga vaate blokeerinud hiigellava. Kultuuripealinna üritused.
Härra Klaas, Saksamaal ja Eestil on pikk ühine
ajalugu. Raekoja, kus me praegu vestleme, ehitas Rostockist pärit arhitekt,
kuni 1917 olid paljud linnapead baltisakslased. Meie intervjuu on saksa keeles.
Milline on Teie isiklik suhe Saksamaaga?
Ma olen erialalt ajaloolane, õppisin ajalugu Tartu Ülikoolis ja töötasin seal ka õppejõuna. Tegelikult peavad kõik ajaloolased Eestis saksa keelt oskama. Aastal 1224 võttis piiskop Hermann I vastu otsuse, et toomkirik, piiskopkonna keskus peab asuma Tartus, Dorpatis. [Saksa ordu rüütlid olid tänase Eesti ala enne seda vallutanud]. Sestsaadik on Tartu saksa kultuuriruumiga tihedalt seotud. Kuni 1918. aastani oli saksa keel alati ametlik keel. Ja kuna rüütelkonnad, Liivimaa rüütelkond, Eestimaa rüütelkond ja Saaremaa rüütelkond olid uusajal juhtivas poliitilises ja administratiivses rollis, on ka kõik tähtsad allikad saksa keeles. Ühelt poolt oli see seega praktiline otsus: kui ma ajaloolasena juba saksa keeles lugema pean, siis võin ma selles keeles ka rääkida. Teisalt aga on side ka emotsionaalne – Saksa ajalugu, kultuur ja rahvus on mind alati köitnud.
Kui Te alustasite 1989 oma stuudiumit, oli Eesti veel Nõukogude Liidu osa, kaks aastat hiljem oli aga maailm Teile valla.
Raudse eesriide langemine oli Eesti jaoks väga oluline. Kui Berliini müür langes, saatis meie rühm tudengeid – need, kes me saksa keelt õppisime – õnnitlustelegrammi Helmut Kohlile. Üliõpilasena olin 30 aasta eest selle juures, kui Lüneburgist sai Tartu sõpruslinn, kui sõprusleping Lüneburgi raekoja vürstisaalis alla kirjutati. Kujutate Te ette, mida see ühele üliõpilasele võib tähendada? Pärast vabakssaamist esimest korda läänes – see jätab oma jälje.
Mis ühendab neid kaht riiki tänasel päeval?
Saksamaa ja Eesti on partnerid Euroopas, partnerid Euroopa Liidus, partnerid NATOs. Meil on palju ühiseid väärtusi, koguni meie köögid on tihedalt seotud – ka meie sööme hapukapsast, praekartuleid ja šnitslit. [naerab]
Putin ähvardab: „Baltics are next“, kliimakriis galopeerib, samal ajal on Tartu Euroopa kultuuripealinn – kas pole linnapeal siis hoopis muud mured?
Kultuuripealinna motoks on „Ellujäämise kunstid“. Küsimus oli: milliseid oskusi on meil Euroopas vaja, inimkonnana vaja, et kõigi nende väljakutsetega toime tulla? Toime tulla kliimaküsimusega loomulikult, aga ka sotsiaalsete küsimustega: põlvkondade vaheline kommunikatsioon, et inimesed ei tunneks end üksildastena, et meie noortel poleks ainult digioskused, vaid nad oskaksid olla ka inimesed. Kes kaua arvuti ees istub, kaotab tunnetuse teiste inimeste suhtes. Nüüd, kus meil on Euroopas sõda, on need küsimused muutunud tähtsamaks kui kunagi varem.
Kui Tartu valiti kultuuripealinnaks, arvestati veel ka vene turistidega. Nüüd on piirid kinni. Kus annavad Ukrainas peetava sõja tagajärjed kõige enam tunda?
See sõda on ebakonventsionaalne, see on hübriidsõda: rünnakud arvutisüsteemide pihta, lennujaama pihta. Kuu aega ei saanud lennukid Tartu ja Helsinki vahel lennata. Venemaa eesmärk oli segada normaalset elu. Aga meie vastus on: me saame hakkama.
Meil on 3000 sõjapõgenikku, neist peaaegu 500 koolilast ja 200 lasteaialast, seda ainult Tartus. Parempopulistid proovisid seda ära kasutada, väitsid, et kuritegevuse tase tõusvat . See ei pea paika! Me teeme kõik, et need inimesed end siin koduselt tunneksid.
Kas Teil läheb vahel öösel uni ära?
Mul ei ole ühtegi irratsionaalset hirmu. Ma tunnen meie ajalugu, ma tean, missuguse naabriga on meil tegemist, et ta on agressiivne, ettearvamatu. See on ajaloo jooksul alati nii olnud. On hea, et Euroopa on nüüd aru saanud sellest, mille eest eestlased on alati hoiatanud.
Ukraina lipukesed linnaliinibussidel, kolla-sinised lipud paljudel majadel, solidaarsus on tohutu. Kas see tuleneb ka viiskümmend aastat kestnud Nõukogude okupatsiooni ajast?
See, mida Venemaa Ukrainas teeb, seda on ta ajaloo jooksul korduvalt Eestis teinud. 16. sajandil Liivimaa sõjas: Tartu vallutati, linnakodanikud tapeti või küüditati Siberisse. Põhjasõda, 1700–1721, jälle viidi elanikud Siberisse või tapeti. Hiljuti küsis minult ORF-i ajakirjanik: kas Eestis on nõukogude nostalgiat? Ma vastasin talle: massilised küüditamised 1941, massilised küüditamised 1949, kümned tuhanded põgenikud, tuhanded tapetud inimesed – kus on siin ruumi nõukogude nostalgiale? Seetõttu oleme me Ukrainaga solidaarsed. Kui Putinit ei peatata, joob ta õlut Dresdenis.
Milline roll on kultuuril nüüd, kui kõigi pilgud on pööratud ida poole?
Meie endine president Lennart Meri ütles kord: Euroopa ei ole karneval, Euroopa ei ole õllefestival. Euroopa – need on meie ühised väärtused. Ja need väärtused, see ühiste väärtuste kultuur ühendab meid, muudab meid tugevaks. Kultuur on nagu liim.
Kolmandiku võrra vähem välistudengeid, tühistatud reisid ja ettevaatlikud turistid. Ja siis segati, oletatavasti Venemaalt, lennuliiklust, kuu aega ei lennanud Finnair Tartusse.
Kui võrrelda 2023. aasta aprillikuu numbreid käesoleva aasta aprilli numbritega, siis tuli Eestisse tõesti 5% vähem turiste. Tartus oli meil aga 7% rohkem turiste. Lennukid lendavad jälle, rongid ja bussid sõidavad, kõik toimib. Eestis on absoluutselt turvaline. Sõda on Tartust täpselt sama kaugel kui Berliinist, umbes 1000 kilomeetri kaugusel. Küsimus on selles, mis toimub meie peades.
Härra Klaas, suur tänu intervjuu eest.
Saksa keelest tõlkinud Reet Bender.