Lehed sahisevad, linnud sidistavad, autod mürisevad mööda. Istun pingil maja sissepääsu ees, päike kõrvetab, kuigi kell pole veel kümmegi. Üks mees vuhiseb mööda rulluiskudel, siis möödub naine lapsevankriga, puust aed, mis mind nendest eraldab, on rohkem hall kui roosa.
Laupäeva hommik, mu teine kohv.
Sissepääsu kaarjal varikatusel seisab „Deutsches Kulturinstitut Tartu Saksa Kultuuri Instituut“. Avan ukse. Kriuksumine kostab läbi maja.
Olen elanud tibatillukeses viltuse põrandaga vahvärkmajas, paneelikas, kõrghoones, renoveerimata vanas majas Berliinis ja šikis vanas majas Berliinis, mõnda aega ka laeval. Aga ma pole veel kunagi elanud villas.
Ja villa all pean ma silmas sellist päris vana ja auväärset villat – tiibuste ja lõputult kõrgete lagede, tornitubade ja suure halliga. Maja sai – erinevate andmetel – valmis kas 1902 või 1904. Tellijaks oli baltisaksa üliõpilaskorporatsioon Neobaltia.
Seisan hallis. Kaunistatud palgid, kivipõrand, vana ahi – ja siin on kaunis jahe. Juba kolm nädalat valitseb linnas kuum ilm, temperatuurid kerkivad kohati 30 kraadi ligi. Kujutasin endale Eestit külmemana ette.
Täpipealt Neobaltia 25. juubeliks sai maja igatahes valmis. Allkorrusel on hall, söögi- ja kaminasaal, teisel korrusel koosolekuruum ja raamatukogu. Tornist nägi toona Toomemäge, toomkiriku varemeid, täna varjab vaadet vahtrapuu.
1939 lahkusid üliõpilased majast, villast sai esmalt Pioneeride maja, siis autokool, ka üks nõukogude poolsõjaline organisatsioon kolis siia sisse. Maja eest ei hoolitsenud keegi. Enne kui 1992 siia Saksa Kultuuri Instituut kolis, arutati koguni maja lammutamist.
Sealjuures on see villa üks varasemaid juugendstiili näiteid Tartus. Kultuurimälestis.
Seal, kus varem üliõpilased pidutsesid ja hiljem liikluseeskirju tuubiti, toimetab juba paar aastat ringi Vaike Hint. Ta on SKI tegevjuht. Mõne päeva eest viipas ta mu oma kontorisse: „Tule, vaata!“ Ekraanil oli avatud üks veebiportaal, kirjutatakse, et linnakodanikud saavad esitada oma ideid linna kaasava eelarve jaoks. Kaht enim häält saanud projekti linn rahastab. Vaike Hint proovib ka. „Aed on nii katki,“ ütleb ta ja vangutab pead.
Eelmisel aastal tema ettepanek ei võitnud. SKI sai tartlastelt 339 häält, võitjaprojektid ümmarguselt 1000. „Ma proovin seekord paremini teha,“ ütleb Vaike Hint. Siis näitab ta mulle veel midagi hoopis teistsugust, tema kontori ees, põrandal. Kivid põrandal on seina poole kaldu, mõnes kohas on neil praod sees. Vaevumärgatavalt, kuid siiski päris praod. „Maja vajub,“ ütleb ta ja ta hääles on tunda muret.
Tema kontoriruumi kõrvalt avanevad tiibuksed. Seal on saal. Avan ukse, parkett kriuksub. Kaarega aken, ornamendid seintel, nurkades kaks laeni kaminat. Villal on 120 aastat turjal. Oleks ta inimene, käiks ta ilmselt kepiga, vana, kuid sirgeselgne.
Maja ehitajaks oli Rudolf von Engelhardt. Ta oli õppinud Darmstadtis ja Peterburis, saanud inspiratsiooni sajandivahetuse villadest. Ornamendid ja väänlevad vormid kombineeritud vahvärgiga – segu juugend- ja heimatstiilist. Engelhardti vend Walter tegi aiaprojekti. Täna on seal liivane parkla. Aga ka seal peavad Vaike Hindi sõnul asjad muutuma hakkama.
2010-ndatel aastatel oli majas palju liikumist. Toona toimus palju saksa keele kursuseid, kuni 60 täiskasvanud õppijat omandas siin erinevatel kursustel saksa keele grammatikat ja sõnu. Koroona pani seisma viimase kursuse. Saksa keel oli moest ära läinud. Nüüd toimuvad SKI-s peamiselt kultuuriüritused – eestikeelsed kontserdid, saksakeelsed ettekanded, ballett.
Üks endine klassiruum ehitati ümber korteriks. Seal ma elangi. Kastani 1.
Saksa keelest tõlkinud Reet Bender.