Kõige meelsamini veedab boss aega raamatupoe ees. Tema lemmikkohaks on tumesinine juba kaunikesti ära kraabitud tugitool, millel lebab roheline padi. Karmen Otu teeb Johannes Gutenbergile pai. Ühtegi üritust polevat olnud lihtsam organiseerida kui Johannese kümnendat sünnipäeva. Johannes on Aparaaditehase vanim asukas – „meie boss ja kogukonnamänekas“, ütleb Karmen. Karmen on Johannese kolleeg, tegeledes Aparaaditehase turundusega. Parim viis inimestega jutu peale saamiseks on küsida: „Kas te Johannes Gutenbergi teate?“ ütleb Karmen ja naerab, nii et lokid värisevad.
Aparaaditehase salaboss on nimelt must-valge isakass.
Ja ka väikestviisi kuulsus. Ta on juba ehtinud Eesti lemmikloomaajakirja kaant ning esinenud Lufthansa ajakirja veergudel. Kunagise vabriku – praeguse loomekeskuse ja minu ühe täieliku lemmikkoha – territooriumil on tal kokku oma viis-kuus toidukaussi.
Hea toit, kvaliteetne kohv, fotonäitused, muusikaviktoriin …. Ja „vanad tuttavad“: Haki Galeriid peab sama paar, kes tegutseb ka Varnjas Voronja Galeriis (vt blogipostitust sibulateest), siin esinevad ukraina kunstnik Viktoria Berezina ja tänavakunstnik Kairo.
Nädalavahetusel peab Aparaaditehas oma 10. sünnipäeva.
Karmen kõnnib koos minuga üle sisehoovi, mööda kohvikutest, galeriidest, minikopaga liivakastist, majakõrgustest graffititest. Lapsed teevad lompides plartsu – maastikuarhitektid on need lohud teadlikult kujundanud – ja kõige kohal keerleb diskopall.
Aparaaditehase hoone ehitati 1950ndatel aastatel, kuni 1500 töölist valmistas siin masinaosi, vihmavarje, konserviavajaid ja ka esimest nõukogude taksomeetrit, nagu on näha Eesti filmiarhiivist leitavates, toonases ülespuhutud stiilis filmiklippides aastatest 1954 ja 1964. Kuulujutud, nagu olevat see kõik olnud vaid kattevarjuks salajasele raketi- ja allveelaevosade tootmisele, püsivad aga kangekaelselt. Tõsi on, et osa toodangust oli tõesti mõeldud sõjatööstusele, mistõttu vabriku territooriumile lubati vaid oma töötajaid. Kuid tootsid nad siiski vaid igavaid igapäevases elus vajaminevaid esemeid.
Töötingimused polnud kaugeltki kõige halvemad. Vabrikus olid oma arst, oma juuksur, ansambel, võrkpallimeeskond ja – ainulaadsena kogu Eestis – oma nö tervisekeskus. Mustvalgetel fotodel on näha lamamistoolidel pikutavad ja diapositiive vaatavaid töötajaid. Kenad looduspildid arvati toetavat lõõgastumist.
Nõukogude Liit varises kokku ja ühes sellega ka vabriku vajalikkus. Hoone ostsid ära investorid, mõnda aega pidas siin vastu üks rõivatootja, kuid suurem osa kompleksist seisis tühjana. 2010. aastal tuli ühel kunstnike seltskonnal siit kaks kilomeetrit linna pool paiknevast endisest Pärmivabrikust välja kolida, mis turvalisuse kaalutlustel suleti. Nii olidki ühel pool ilma ateljeepinnata loomeinimesed, teisel pool aga tühi vabrikuhoone – ja selle tulemusena sündis Aparaaditehas. Esimesena kolis siia trükimuuseum TYPA, ühes oma meeskonnaliikme, kõuts Johannes Gutenbergiga.
Karmen ronib hoonekompleksi keskosa trepist üles. Johannes seirab meid seinalt foto pealt. Majas tehti vaid hädapärast remonti, jutustab Karmen. Sisekujunduse võtsid kunstnikud enda peale. „Be brave“ seisab ühes kohas seina peal, selle kõrval mingi venekeelne silt. Muidu aga ei meenuta enam suurt midagi siin nõukaaegseid vabrikuaegu. Ainult ühest trepikojas on veel näha originaalpilti: terve ruumi kõrgune pilt, kus kujutatud kosmonaute erksatest värvides tulevikule vastu heljumas. Minevikuunistused.
Maja kuulub investorite seltskonnale, MTÜ-le, kes on Karmeni tööandjaks, kureerides 14 000 ruutmeetrit pinda. Kas sobitub siin pinda taotlev pood juba olemasolevatega, kunstnik meie ideede ja eesmärkidega? Karmeni hinnangul töötab Aparaaditehases hetkel 400–500 inimest.
Tundub hullumeelsena, et paljud inimesed ei uskunud alguses Aparaaditehasesse. Liiga kaugel, oli peamiseks argumendiks. Poolteist kilomeetrit raekojani. Kõik asjad toimusid toona vanalinnas. „Kümne aasta jooksul oleme Tartu kaarti laiendanud,“ ütleb Karmen. Nüüd asub kesklinn ka siin.
Üks siin majas toimetajatest on Artur. Ta trükib parasjagu masinaga, mis meenutab oma paljude kombitsatega metallist tindikala, t-särke ja pusasid. Tallinnas ei olevat nii sõbralikku õhkkonda, arvab Artur, kel tuli paari aasta eest asukohavalik langetada. Tallinn on liiga hektiline, otsustas ta. „Tartu on rahulikum, koguni inimesed kõnnivad siin aeglasemalt,“ ütleb ta.
Tallinn versus Tartu, võrdlus, mida olen vahepeal palju kuulnud. Poliitika ja äri versus kultuur, teadus, elukvaliteet.
Oleme jõudnud katuseterrassile. Selle keskel on kastpeenrad, vasakul, endise küttesõlme kohas on seminariruum, paremal, kus endine liftišaht katusest välja ulatub, on saun. Ümberringi näeb aga autotöökodasid, tantsukooli, saapavabrikut. Osad üürikorterite pakkujad reklaamivat oma pindu juba Aparaaditehase naabrusega, kuid see käivat vaid paari tänava kohta. Hirmu gentrifitseerumise ees tal pole. Tartus käib kohalik rahvas söömas ka Raekoja platsi restoranides – mis kõikjal mujal on ülehinnatud turistilõksud.
Vaatan katuselt diskopalliga siseõuele. Mis peitub pitsakoha akende taga? Lastele mõeldud ruum, omamoodi mängumaa, ütleb Karmen. Esimesel korrusel on avalikud asutused: restoranid, vinoteek, seitse galeriid, korrus kõrgemal natuke vähem avalikud asutused: kontorid, kaks joogaklubi, üks kunstikool, ateljeed. Ja ka eesti moodi jagatud tööruum: keskel ühine köögiala ja sohvad, ümberringi minikontorid, mille ukse saab vahelt kinni panna. Karmen naerab. Klišeed ja tegelikkus trehvavad tihti käsikäes käima.
Aga kuidas läheb siis Johannes Gutenbergil? Karmen jutustab, kuidas ühekorra oli tarvis kassiga vaktsineerima minna. Kuid Johannes ei andnud näole. Polnud mingit võimalust teda tabada. Ja siis mingi hetk helistati loomaarsti juurest – väga praktilisel moel asub üks praksis Aparaaditehases kohapeal – et probleem on lahendatud, boss oli ise möödaminnes sisse astunud.
*
Vihje nr 1: Galerii „Karud ja Pojad“. See asub sisehoovis veganburksi putka ning kohviku vahel peidus. Praegu on seal üleval näitus argiilust.
Vihje nr 2: Paari sammu kaugusel Aparaaditehasest asub üks mu lemmikkohvikuid Jardini Plantarium. Põhikohaga on tegu lillepoega, mille keskel keset potilille seisavad aga tugitoolid ja sohvad kohvijoomiseks.
Saksa keelest tõlkinud Reet Bender.