„Mina, sina, tema,“ ütleb mu õpetaja Britt ja liigutab sinna juurde oma käsi – enda poole, endast eemale, kõrvale. See peaks aitama mul isikulised asesõnad ich, du, er/sie/es eesti keeles kergemini meelde jätta. Ja see töötab. Aga õigupoolest kasutavad kõik lühivorme: ma, sa, ta.
Tund jätkub: meie, teie, nemand – wir, ihr, sie. Kui Teie kirjutatakse suure tähega, tähendab see Sie – ka eesti keeles on olemas viisakusvorm.
Meie Tartu, lugesin ma hiljuti Linnamuuseumi plakatilt. Wir Tartu? „Sel juhul tähendab see meie hoopis unser,“ seletab Britt.
Sestsaadik, kui ma olen Tartus, proovin ma õppida natuke eesti keelt. Sest minu arvates on see põnev, sest ma tahan veidike aru saada, mida inimesed räägivad, sest keel on osa kultuurist. „Enamik inimesi hindab sind selle eest kõrgelt, kui sa proovid eesti keeles kõneleda,“ ütleb Britt.
9. harjutus, ma pean vastama küsimustele. Lihtsate väljendite tase. Danke, vielen Dank, kein Problem, gern geschehen – Tänan, palju tänu, pole probleemi, võta heaks. „Kujuta ette,“ räägib Britt, „et sa sõidad poes kellelgi käruga üle jala, mis sa siis ütled?“ Kiikan kiirelt nimekirja, peast ma seda öelda ei oska.
„Vabandust!“
„Väga hea, ja kui keegi aevastab?“
„Tervist.“
See sõna tähendab aga ka lihtsalt Hi, see on multifunktsionaalne. Britil on rohkemgi sääraseid näiteid varuks. Tee on Tee, jook, aga see tähendab ka tänavat, teed, rada, perrooni – Straße, Weg, Gleis, ja – see on ka käsk, korraldus või üleskutse. Tee kiiresti! tähendab: Los, beeil dich! Teine selline näide on palk, see tähendab palka – Gehalt, kuid samas ka palki – Holz, Klotz. „Kontekstist saadakse aru, mida mõeldud on,“ seletab Britt. Mitte keegi ei kasuta palki ja palka ühes kohas korraga.
Nii väga kui ka Balti riigid üksteisele nii mõneski asjas sarnanevad, on Eesti keele poolest omaette ooper. Sellal kui läti ja leedu keel kuuluvad indoeuroopa keelte hulka, on eesti keel osa soomeugri keelkonnast, sugulane saamide keelega Lapimaal, ungari keelega ja lähedane sugulane soome keelega. Sellest hoolimata võivad mõned sõnad olla aga hoopis vastupidise tähendusega.
„Liiguta alumist lõualuud natuke ettepoole,“ ütleb Britt, kui ma väljendi Võta heaks juures toppama jään. Õ-täht muudab eesti keele eriliseks, see kõlab kui midagi ö ja ü vahepealset. „Ma võivat seda esialgu ka ö-na hääldada,“ arvab Britt, siis oleksin ma justkui Saaremaalt. Häälduse juures tuleb veel üht asja tähele panna: eestlased hääldavad r-i põrinal välja – nad ütlevad Tarrrtu, hääldades sealjuures t-d peaaegu nagu d-d. Mina seevastu kasutan kõneledes kõva t-d ja pehmendan ülejäänud osa nimest, nõnda, et see kõlab peaaegu nagu Tattoo.
Tuleb harjutada, harjutada, harjutada.
Esimesed numbrid õpin ära linnapargis joogatunnis. „Üks, kaks, kolm,“ loeb õpetaja aeglaselt hingetõmbeid. Kui ma paar päeva hiljem piimamehelt teada tahan, kunas ta jälle linna tuleb – ta käib Tartus ühest linnast lõuna pool asuvast talust, tuues piima, juustu ja köögivilja ning me suhtleme rohkem käte kui sõnade abil – jagan ma ära, et kolmapäev ehk Mittwoch võiks olla nädala kolmas päev. Ta kirjutab selle, olles mu küsimuse ära mõistatanud, mulle paberi peale.
Ümmarguselt miljon inimest räägib eesti keelt emakeelena. Ellujäämise kunstid, mängu tuleb ka kultuuripealinna moto: kuidas jääb ellu nii väheste kõnelejatega keel? Eesti elanike arv väheneb.
„Kas siis selle maa keel, laulu tuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida?“ luuletas Kristjan Jaak Peterson 19. sajandi algul. Petersoni peetakse kaasaegse eesti luule rajajaks. Tema mälestusmärk – ühes nende luuleridadega – seisab täna Tartus Toomemäel.
Maailm muutub globaalsemaks, inglise keel olulisemaks, digitaalses Eestis seda enam. Alates 1990ndate aastate algusest on siin inglise keel esimeseks võõrkeeleks. Teiseks võõrkeeleks oli pikka aega vene keel. Venemaa sõda Ukraina vastu muutis seda seisu. Koolides suurenes huvi saksa, hispaania, prantsuse ja soome keele õppimise vastu. Mõned koolid enam uusi vene keele rühmi ei ava.
2022 võttis Eesti parlament lisaks vastu seaduse, mille järgi peab eesti keel edaspidi saama koolides ainsaks õppekeeleks. Seni olid olemas ka venekeelsed koolid, osa neist riigi poolt finantseeritud. Umbes 27% Eesti elanikest räägivad vene keelt emakeelena, see on nõukogude aja pärand, kui selle hiigelriigi avarustest siia sihilikult inimesi asustati. 2030. aastaks peab koolide ja lasteaedade üleminek eesti keelele olema lõppenud, Tartus juba 2025. Protsess, mis tekitab konflikte.
Neljas tund, pean alustama lausete moodustamist. „Minu nimi ei ole Katriin,“ nõuab õpik. Britt: „Sa võid öelda, et minu nimi ei ole Katriin – ta venitab i pikaks, nagu mu nime eestikeelses variandis – minu nimi on Katrin.“
„Ma ei ole Katriin, ma olen Katrin,“ ütlen ma. See kõlab tuimalt, aga kui Britt seda ütleb, kõlab see meloodiliselt.
Nägema, sööma, rääkima. Sehen, essen, sprechen. Ma kritseldan sõnad oma blokki, pole üldse lihtne hakata mingit keelt täiesti nullist õppima. 14 käänet ei muuda õppimist samuti mitte just kergemaks. Nii on see vist ka väikestel eestlastel. Üks saksa keele õpetaja ütles mulle, et eesti keel olevat uus matemaatika.
„Ma ei oska eesti keelt,“ kirjutan ma ja teen sellele raami ümber. See tähendab: „Ich kann kein Estnisch.“ Ehk see siiski jõuab veel muutuda.
Kuskilt peab ju ometi ka saksa keele mõju näha olema. Seitse sajandit ühist ajalugu on jätnud ka keelde jälgi. Iga viies eesti keele sõna olevat saksa päritolu.
trepp – Treppe
müts – Mütze
tund – Stunde
Der Pfirsich on eesti keeles virsik, die Suppe on supp, Konzert muutub kontserdiks, Tanz on tants. Die Schule, kool seevastu meenutab pigem ingliskeelset sõna school. Ülikool, Universität, tähendab sõna-sõnalt kõrgemat kooli, höhere Schule. Kaks minu lemmiksõna on aga filosoofia, Philosophie, ja füüsika, Physik. Mitte just igapäevaelus tarvitatavad, aga kuidagimoodi ilusad sõnad.
Saksa keelest tõlkinud Reet Bender.