„Millega õigupoolest tegeleb linnakirjanik?“ Vaatan Maarja Pärtnale otsa. Tavaliselt tuleb mul endal sellele küsimusele vastust otsida. Lõpuks ometi saan nüüd ise selle küsimuse esitada. Minu enda vastused pendeldavad inimestega kohtumiste, Tartu avastamise ja lugemisõhtute korraldamise vahel, et suubuda oma elamuste dokumenteerimisse blogivormis. Olen alati otsimas lugusid. Aga Maarja?
Maarja ei jää vastust pikalt otsima. Tartu on kirjanduslinn, räägib ta, osa loomelinnade võrgustikust, mis on üks UNECSO projekte. Selle liikmed on näiteks Heidelberg, Bremen Vilnius ja Odessa, Barcelona, Bagdad ja Beirut. Parasjagu olla Tartus kirjanik Reykjavikist, räägib Maarja, kes tegeleb külaliskirjanike vastuvõtmisega, kaaskorraldab kirjandusfestivale ja koordineerib kõiki võrgustikuga seotud üritusi sel aastal Tartus.
Tegelikult olevat ta linnakirjanikuks kandideerinud mõttega kirjutada luulekogu. Maarja naerab ja ta naer kõlab korraga nii vabandavalt kui ka pettunult. Ta olevat tervelt kaks nädalat saanud selle kallal tööd teha – jaanuaris, kui ta linnakirjanikuna alles tööd alustas. Aga noh, detsembrini on ju veel aega ka.
Me istume Maarja lemmikkohas, Krempli õuekohvikus. Meie ees auravad kohvitassid, taevas meie kohal tõusevad pilved. Maarja Pärtna on luuletaja, tõlkija ja sel aastal ka Tartu linnakirjanik. Tartus on ta ülikoolis käinud, avaldanud 2010 oma debüütteose Rohujuurte juures. Vahepeal on tema luuletusi tõlgitud ühteteistkümnesse keelde. Nagu näiteks see luuletus:
blackout / arrival
close the curtains
to hide yourself. in the blackout
the city dissolves into the landscape
in the world’s closing fist.
when the air raid comes
they might crush and destroy you
but this way it’s harder to find you –
at least that’s what you hope.
when you
reached the opposite shore in a boat
the light left you speechless.
…
Tema tekstide keskmes on enamasti sotsiaalsed ja ökoloogilised teemad, kliimahirm ja loodusliku mitmekesisuse kadumine, või siis, nagu tema viiendas luulekogus „Elav linn“ – elav linnakeskkond, linnaloodus ja ühine eksisteerimine koos teiste elusolenditega. Maarja on pärit Ida-Virumaalt, põlevkivikaevandamisest puretud maastikega piirkonnast. Just sellel tööstusharul on tohutu mõju Eesti süsinikujalajäljele. „Ma räägin sellest oma isiklikust vaatenurgast,“ ütleb ta, lisades, et ta ei ole ei manitseja ja ammugi mitte bioloog.
Teda tõukab tagant lootus muutustele.
Kuidas on linnakirjaniku või linnakirjutajana võimalik asju mõjutada? Kui paljude inimesteni jõuame meie, jõuavad meie tekstid? Jõuame me nendeni tegelikult? Küsimused, mis ei keerle ainult minu peas.
Me vestleme linnakirjanik ja linnakirjutaja olemisest, ajajuhtimisest ja loomeisiksus olemisest. „Ma olen aeglane kirjutaja,“ ütleb Maarja, mõjudes oma ümmarguste prillidega tohutult targa literaadina. Noogutan, ka mul on samad lood. Ja kuhu jääb siis romantiline klišee kirjandusinimestest kohvikutes, ajalehe ja kohvi taga? Maarjale ei sobi see üldse. Tal on kirjutamiseks vaja rahu ja vaikust. Kõige parema meelega töötab ta ülikooli raamatukogus, see on tal harjumuseks juba ülikoolis käimise ajast. „Seal on väga mugavad tugitoolid.“
Saksa keelest tõlkinud Reet Bender.