Silt: arts of survival

Lilly ja kunst

Paneb ikka ja jälle imestama, kui ruttu me uute asjadega harjume. Pean silmas ennekõike igapäevaseid asju. Mu elukoha kääksuv uks, mu igapäevane teekond üle Toomemäe, trepist üles, trepist alla, lõõskav päike. Ehk on asi põhjapoolses asukohas, aga 25 soojakraadi tunduvad Eestis kuidagi soojematena kui Berliinis.

Kuradisild, Inglisild, Suudlevad tudengid. Viltune maja.

Ja viltune maja on tõepoolest hullupööra viltu. Kui Raekoja platsi poolt vaadata, on see 5,8% vasakule viltu. See on peaaegu kaks kraadi rohkem viltu kui Pisa torn! Siiski ei torka see, kui oled sealt juba oma korda kolm mööda kõndinud, enam üldse silma. See lihtsalt on viltu. Põhjus on muide sama, mis Pisa torni puhul: soine ja pehme pinnas. Tartu viltune maja ehitati 1793, pool sellest toetub vanale linnamüürile, teine pool vaiadele. Ja näha on, et need ei paikne soises pinnases ühtviisi ühetasaselt.

Loe edasi “Lilly ja kunst”

Maailma rajus

Enne sõda olin ma: naerunägu.

Nüüd olen ma: kurb emotikon.

Kaks tahvlit, kaks lausealgust, nende all sedelid, mida igaüks võib täiendada sellega, mida ta just parasjagu tunneb. Keegi on kirjutanud: „Enne sõda töötasin ma pangas.“ Ja selle kõrval seisab: „Mul ei ole praegu tööd, ma muretsen oma perekonna pärast Kiievis, mul on hirm.“

Järsku muutub kultuuripealinna moto brutaalselt tõeliseks. Arts of Survival. Ellujäämise kunstid.

Loe edasi “Maailma rajus”

Kuidas ma proovisin eesti keelt õppida

„Mina, sina, tema,“ ütleb mu õpetaja Britt ja liigutab sinna juurde oma käsi – enda poole, endast eemale, kõrvale. See peaks aitama mul isikulised asesõnad ich, du, er/sie/es eesti keeles kergemini meelde jätta. Ja see töötab. Aga õigupoolest kasutavad kõik lühivorme: ma, sa, ta.

Tund jätkub: meie, teie, nemand – wir, ihr, sie. Kui Teie kirjutatakse suure tähega, tähendab see Sie – ka eesti keeles on olemas viisakusvorm.

Meie Tartu, lugesin ma hiljuti Linnamuuseumi plakatilt. Wir Tartu? „Sel juhul tähendab see meie hoopis unser,“ seletab Britt.

Sestsaadik, kui ma olen Tartus, proovin ma õppida natuke eesti keelt. Sest minu arvates on see põnev, sest ma tahan veidike aru saada, mida inimesed räägivad, sest keel on osa kultuurist. „Enamik inimesi hindab sind selle eest kõrgelt, kui sa proovid eesti keeles kõneleda,“ ütleb Britt.

Loe edasi “Kuidas ma proovisin eesti keelt õppida”

Ja nad üha laulavad

Kirjult kirendava ussina lookleb rongkäik läbi tänavate. Ta liigub raekoja platsilt laululavale, keereldes vasakule, paremale, minnes mäest üles. Tuhanded inimesed, lillepärjad peas, lipukesed käes, kirevais rõivais, metallist ehetega, nahksetes pasteldes nõnda nagu neid vanasti kanti. „Elagu Elva koor!“ hüüab üks pealtvaataja, „Hurraa!“ juubeldab koor vastu. „Elagu Treffneri Gümnaasium!“ – „Hurraa!“ vastavad lauljad.

Lehvitatakse ja viibatakse lippude ja käega.

Siis võtavad laval kohad sisse 9914 lauljat, nende seas 3000 last ja Vanemuise teatri orkester. Kui kõlab esimene laul – alati kõlab sellena Mihkel Lüdigi ja Friedrich Kuhlbarsi „Koit“ – tõusevad 15 000 pealvaatajat püsti. On laulupidu.

Loe edasi “Ja nad üha laulavad”