Rubriik: Arhitektuur

Kirjad seinal

Mida korrus edasi, seda kitsamaks trepp läheb, puitastmed kriuksuvad üha enam. Kui siis näen enda kõrval seinast välja ulatumas tumedat ja massiivset, umbes käsivarrejämedust prussi, tean, et see kuulutab päralejõudmist. Minu ees oleva ukse taga on Tartu Ülikooli peahoone pööning. Uks lahti, uks kinni, hämarus, katust kandvad sarikapalgid, laudadest rada, veel üks uks. Selle taga ruum. Kaks pisikest akent, voodi, laud, tool, nurgas kemps. Ruum on parasjagu nii suur, et seal mahub edasi-tagasi kõndima.

Seinad on täis joonistatud ja kirjutatud. Näiteks on seal saksakeelne kiri: Ein Fehler ist im Schöpfungsplan, dass man im Schlaf nicht trinken kann [Üht viga peidab endas loomislugugi, et unes juua ei saa mitte sugugi]

Loe edasi “Kirjad seinal”

Annelinn

„Siin ta elaski, Annelinna kõige kuulsam jäätiseonu,“ ütleb Jordi, ja näitab majale teisel pool tänavat. Renoveeritud paneelmaja, viis korrust, rõdud tänavapoolsel küljel. Jäätiseonu ei paista siis kuskil. „3, 2, 1,“ loeb Jordi, ja seejärel me hüüame kooris: „Jäätist!“ Päris üleval avatakse kinniehitatud rõdu aken, keegi naine vaatab alla, käes roosa ümbrispakendiga jäätis! Ta laseb sel alla potsatada, Jordi püüab selle peaaegu kinni.

Oli see juhus? Jäätiseonu lugu on tõsi, ülejäänu aga on osa linnaekskursiooni kuues teatrietendusest „Läbi linna“. Seda kantakse ette keset Annelinna paneelikaid, näitlejate ja elanike – ja meie poolt. Olen osa grupist, kes järgneb Jordile läbi Annelinna

Loe edasi “Annelinn”

Kastani 1

Lehed sahisevad, linnud sidistavad, autod mürisevad mööda. Istun pingil maja sissepääsu ees, päike kõrvetab, kuigi kell pole veel kümmegi. Üks mees vuhiseb mööda rulluiskudel, siis möödub naine lapsevankriga, puust aed, mis mind nendest eraldab, on rohkem hall kui roosa.

Laupäeva hommik, mu teine kohv.

Sissepääsu kaarjal varikatusel seisab „Deutsches Kulturinstitut Tartu Saksa Kultuuri Instituut“. Avan ukse. Kriuksumine kostab läbi maja.

Loe edasi “Kastani 1”