Kirjad seinal

Mida korrus edasi, seda kitsamaks trepp läheb, puitastmed kriuksuvad üha enam. Kui siis näen enda kõrval seinast välja ulatumas tumedat ja massiivset, umbes käsivarrejämedust prussi, tean, et see kuulutab päralejõudmist. Minu ees oleva ukse taga on Tartu Ülikooli peahoone pööning. Uks lahti, uks kinni, hämarus, katust kandvad sarikapalgid, laudadest rada, veel üks uks. Selle taga ruum. Kaks pisikest akent, voodi, laud, tool, nurgas kemps. Ruum on parasjagu nii suur, et seal mahub edasi-tagasi kõndima.

Seinad on täis joonistatud ja kirjutatud. Näiteks on seal saksakeelne kiri: Ein Fehler ist im Schöpfungsplan, dass man im Schlaf nicht trinken kann [Üht viga peidab endas loomislugugi, et unes juua ei saa mitte sugugi]

Loe edasi “Kirjad seinal”

Olengi kohal

Nad sahisevad, tilguvad, ma kuulen, kuidas nad läbi õhu sabisevad. Siis latsatavad nad vastu mu selga. Kaseoksad, soojad, niisked ja pehmed. Saunamees kallab kividele vett, see aurustub sisinal.

Hingata sisse, hingata välja.

Kunas jõutakse kohale? Kas siis, kui astutakse maha rongist? Kui keeratakse võtit lukuaugus? Kui rüübatakse esimest kohvi? On’s selleks esimene jutuajamine, esimene naeratus, esimene suudlus? On see siis, kui peas ja mõtetes jätkub selleks ruumi? Olen nüüd juba kaks nädalat Tartus viibinud. Mõtetega olin ma aga esiotsa veel mujal. Tekstide juures, mille tegevus toimub Islandil ja Münchenis – ja mis tulid valmis kirjutada ja mis said valmis kirjutatud.

Higinire jookseb mul üle näo. Saunas lõhnab taimede järele. Sahinal latsatavad kaseoksad taas mu seljale. Saunamees ümiseb üht viisi, muidu on aga kõik vaikne. Olen kaotanud ajatunde.

Loe edasi “Olengi kohal”