Jaanipäev ehk lihtsalt jaanid

„Eila oli jaanipäev. Te teate ju, et meil Eeestimaal on jaanipäev suur Pidu, suvel kõige suurem. Meie Perenaine tuli koos oma õega, et koos meiega tähistada. Telefonis ütles ta, et hakkame korralikult pidutsema, aga kuidas seda teha, kui pole vähimatki lauale panna? Meie sahvreis pole ei õllekest, ei allaschkümmelit, ei kvassi. Mu naine küpsetas ruttu paar kapsapirukat – pekki meil ju pole – aga kuna ta vahepeal oma tobedat Dantet luges, kõrbesid pirukad alt ära. Ah, kama! Kratsisime kõrbenud osa ära ja asetasime pirukad maasikalehtedele. Võin teile kinnitada: imeilus!

Loe edasi “Jaanipäev ehk lihtsalt jaanid”

Ja nad üha laulavad

Kirjult kirendava ussina lookleb rongkäik läbi tänavate. Ta liigub raekoja platsilt laululavale, keereldes vasakule, paremale, minnes mäest üles. Tuhanded inimesed, lillepärjad peas, lipukesed käes, kirevais rõivais, metallist ehetega, nahksetes pasteldes nõnda nagu neid vanasti kanti. „Elagu Elva koor!“ hüüab üks pealtvaataja, „Hurraa!“ juubeldab koor vastu. „Elagu Treffneri Gümnaasium!“ – „Hurraa!“ vastavad lauljad.

Lehvitatakse ja viibatakse lippude ja käega.

Siis võtavad laval kohad sisse 9914 lauljat, nende seas 3000 last ja Vanemuise teatri orkester. Kui kõlab esimene laul – alati kõlab sellena Mihkel Lüdigi ja Friedrich Kuhlbarsi „Koit“ – tõusevad 15 000 pealvaatajat püsti. On laulupidu.

Loe edasi “Ja nad üha laulavad”

Annelinn

„Siin ta elaski, Annelinna kõige kuulsam jäätiseonu,“ ütleb Jordi, ja näitab majale teisel pool tänavat. Renoveeritud paneelmaja, viis korrust, rõdud tänavapoolsel küljel. Jäätiseonu ei paista siis kuskil. „3, 2, 1,“ loeb Jordi, ja seejärel me hüüame kooris: „Jäätist!“ Päris üleval avatakse kinniehitatud rõdu aken, keegi naine vaatab alla, käes roosa ümbrispakendiga jäätis! Ta laseb sel alla potsatada, Jordi püüab selle peaaegu kinni.

Oli see juhus? Jäätiseonu lugu on tõsi, ülejäänu aga on osa linnaekskursiooni kuues teatrietendusest „Läbi linna“. Seda kantakse ette keset Annelinna paneelikaid, näitlejate ja elanike – ja meie poolt. Olen osa grupist, kes järgneb Jordile läbi Annelinna

Loe edasi “Annelinn”

Paljajalu läbi rohu

Päikesest põlenud, sääskedest söödud ja kell 11 õhtul veel täiesti virge. See on Eesti suvi!

Mary Schmichi 1997. aastal kirjutatud tekst „Advice, like youth, probably just wasted on the young“. Rohkem on tuntud selle teksti muusikasse pandud versioon, kus saksakeelset teksti pealkirjaga Sonnencreme [e.k. Päikesekreem] loeb Dieter Brandecker.

Millegipärast mõtlesin ma endamisi umbes nii, et äh, ei ole hullu selle päikesega. Kusjuures enne mulle öeldi, et suved olla Eestis küll lühemad, kuid see-eest intensiivsemad. Koolid ja ülikool igatahes peavad juunist augustini suvevaheaega. Ja kellel on, see sõidab ära suvilasse. Peaasi, et saab õues olla.

Alljärgnevalt mu seniste õuesolemise-tipphetkede mittetäielik nimekiri.

Loe edasi “Paljajalu läbi rohu”

Kastani 1

Lehed sahisevad, linnud sidistavad, autod mürisevad mööda. Istun pingil maja sissepääsu ees, päike kõrvetab, kuigi kell pole veel kümmegi. Üks mees vuhiseb mööda rulluiskudel, siis möödub naine lapsevankriga, puust aed, mis mind nendest eraldab, on rohkem hall kui roosa.

Laupäeva hommik, mu teine kohv.

Sissepääsu kaarjal varikatusel seisab „Deutsches Kulturinstitut Tartu Saksa Kultuuri Instituut“. Avan ukse. Kriuksumine kostab läbi maja.

Loe edasi “Kastani 1”

Viis päeva, kuus rongi

Väljas – rongiakna taga – vuhisevad mööda kollased väljad, rohelised heinamaad ja pruunid põllud, puust kirikud, tuulikud, majad justkui täringud maastikule pillutatud. Rongis sees klopib kokk šnitslit, sellal kui mina pirukaid kahvli otsa suskan. Berliin-Varssavi ekspress sõidab tubli viis ja pool tundi. On esimene päev.

Ma ei taha kuhugi kiirelt jõuda, ma tahan reisida. 1800 kilomeetrit Berliinist Tartusse. Kuus rongi, viis päeva, neli riigipiiri jja üks ajavöönd.

Kell on 17:30, Warszawa Centralna, sovetiglämm keset kõrghooneid. Lühike jalutuskäik. Jaamalähedane hotell. Järgmisel hommikul kell 7:30 taas perroonil number kaks.

Kupees norskab üks mees pärani suuga. Istun akna alla, minu vastas pakivad isa ja tütar oma hommikueine lahti. Saulė on seitsmeaastane, ta käis vanavanemate juures Varssavis, sõidab nüüd tagasi koju Vilniusesse, jutustab ta

Loe edasi “Viis päeva, kuus rongi”

Olengi kohal

Nad sahisevad, tilguvad, ma kuulen, kuidas nad läbi õhu sabisevad. Siis latsatavad nad vastu mu selga. Kaseoksad, soojad, niisked ja pehmed. Saunamees kallab kividele vett, see aurustub sisinal.

Hingata sisse, hingata välja.

Kunas jõutakse kohale? Kas siis, kui astutakse maha rongist? Kui keeratakse võtit lukuaugus? Kui rüübatakse esimest kohvi? On’s selleks esimene jutuajamine, esimene naeratus, esimene suudlus? On see siis, kui peas ja mõtetes jätkub selleks ruumi? Olen nüüd juba kaks nädalat Tartus viibinud. Mõtetega olin ma aga esiotsa veel mujal. Tekstide juures, mille tegevus toimub Islandil ja Münchenis – ja mis tulid valmis kirjutada ja mis said valmis kirjutatud.

Higinire jookseb mul üle näo. Saunas lõhnab taimede järele. Sahinal latsatavad kaseoksad taas mu seljale. Saunamees ümiseb üht viisi, muidu on aga kõik vaikne. Olen kaotanud ajatunde.

Loe edasi “Olengi kohal”